Pihlakobar käis Peipsi piiril kultuuri nautimas
Sõit läks läbi Kõrvemaa ja Vooremaa otse Rupsile välja. Sealsest väärikast Liivi muuseumist sai alguse meie seenioride kultuuriloolise enesetäiendamise reis. Liivi muuseum annab väga põhjaliku ülevaate Liivide tegevusest ja tähtsusest Eesti kultuuriloos.
Muuseumi perenaise Margiti abiga tutvusime väljapanekuga, uudistasime taluhooneid, uitasime uibuaias ning kuulasime unustamatut Juhan Liivi luulet. Ilus suvepäev oli... (J. Liiv).
Sibulatee ja muuseum
Edasi läks sõit Varnjasse. Ainus Peipsi-äärne vanausuliste kirik, uhke ja väärikas saja-aastane pühakoda, on imetlusväärse ikonostaasiga ja kenasti restaureeritud. Õde Zoja võttis meid vastu, rääkis kiriku saamis- ja ennistamisloo ning tutvustas lauluraamatut, kus nootide asemel põnev erimärgistus.
Ja laulis lõpuks meile oma ilusal kõrgel kirikuhäälel Imetegija Nikola (kes on rändurite kaitsepühak) õnnistuse kaasa.
Varnjast saab alguse Peipsiäärne sibulatee. Pea iga maja ette olid sibulavanikud kutsuvalt üles riputatud, siin-seal seisid toekad lavatsid, küütlevalt kuldsed sibulakuhjad peal. Et meie kultuurireis sisaldas ka nö sibulaprojekti, tegime ühe müügilavatsi ääres peatuse ja Loo rahvas ostis leti sibulatest vaat et lagedaks! Et kuulus on ka Peipsi kandi mesi, lasid meie prouad enesele sõna otseses mõttes mett moka peale määrida, ikka et tervis tuleks ja oleks.
Leivakõrvase, so sibula juurest taas vaimuvalguse juurde! Perenaine Anna oli Kolkja vanausuliste muuseumis meid juba ootamas. Istusime pikkadele pinkidele ja lasime silmadel ringi käia: ikoon, mis kahtlemata pilkupüüdvaim toas, valge pitslinaga laud ja kõrged seljatoenikerdustega toolid, padja kuhilaga voodi ja madal puitjäri.
Käsi töövaibad ja linikud, seintel pildid, vanad ja väärikad. Ja perenaine Anna rääkis meile oma ilusas pehmes eesti keeles siinse elanikkonna pika ja dramaatilise loo.
Vanausulised
Vanausulised asusid Peipsi kaldale elama umbes 400 aastat tagasi, pagedes Venemaalt tagakiusamise eest. Praeguseks loetakse neid Eestis 15 000 ringis, üheteistkümnest kogudusest üheksa asub Peipsi ääres.
Starovertsõ on siiani suutnud säilitada oma eripärased usukombed ning traditsioonid.
Aastasadu on vanausulised end elatanud kalapüügi ja kurgikasvatusega. Nüüdseks on esikohale tõusnud sibulakasvatus, kala aga Peipsis näib sama haruldane kui Valge Daam Haapsalus...
Seda tõendamas silt müügipunkti uksel KALA EIJOLE!
Palju kultuuri
Alatskivi loss, tornikesed kroonina taevasse tõusmas, on ilus ja valge kui ehtes pruut. Interjööris köitsid pilku uhked moreno valgustid, nelgimustris seinakatted ning hoolikalt valitud mööbel. Jah, restau ree rimistöid on siin tehtud hoole ja armastusega! Lossi perenaine juhatas meid toast tuppa ja saalist saali, andes põhjaliku ülevaate von Nolckenite perekonna loost. Heitsime pilku ka helilooja Eduard Tubina loomingu väljapanekule ning keldritiivas väljapandud vahakujude kollektsioonile.
Pärastlõunane aeg kulus jalutuskäigule külatanumal, luulehetkedele Juhan Liivi kalmul, pilguheit Krasnogori pankrannikule Kallastel ning sealsele omapärasele vana usuliste kalmistule.
Siis oligi aeg edasi sõita, sest Palal oli juba külalisi, see tähendab meid, ootamas toatäis rahvast ja sealne tantsurühm Siisik.
Pikalt planeeritud sõpruskohtumine algas Pala rahvamaja juhataja Margit Soieva tervitusega.
Et viibisime armastatud luuletaja Anna Haava sünnipaigas, oli Pihlakobara kava üles ehitatud tema luulele ja Kodavere murdelugudele, lisaks rahvalikud laulud ning särtsakad seeniortantsud. Pärast Siisikese esinemist keereldi ühises tantsuringis, jutustati kohvilauas ja tõotati leida võimalusi taaskohtumiseks. Veel sel kümnendil...
Lööge kampa!
Päikeseloojangu ajaks hakkas Pihlakobara kultuurilooline tervisereis lõpule saama (mida see sibul ja mesi muud siis on!).
Mõtteis kummardades maani tänasime Toomast ja Jaani, kes tandemina meie reisibussi ja -rahvast juhtinud olid. Siinkohal on paslik kirja panna ka tänusõnad Loo kultuurikeskusele ning Jõelähtme vallavalitsusele, kes Pihlakobara ettevõtmisi ikka lahkelt toetanud on.
Sina, kes sa nüüd loed ja mõt led, et näe, oleks võinud ka minna. Sulle teadmiseks - Pih lakobar on eakate ini meste klu bi Lool, kuhu võivad tulla kõik, kes tunnevad ja tahavad koos käia, ühiselt aega veeta, põne vate inimestega kohtuda, huvi tavatel väljasõitudel osa leda.
Jälgi reklaami, tule ja ole!
