Pika elu elab igaüks erinevalt
Eriti karm oli saatus mobilisatsiooniealiste meeste vastu. Oktoobrikuu eakate nimekirjast leiame Leili Eensoo. Tema abikaasaga vesteldes selgus, et Adaveres talulapsena sündinud Leili tuli Puurmanisse elama 1954. aastal. Tööle asus Puurmani kooli kooliteenijana ja sealt siirdus ka pensionile. Vahepeal jõudis suureks kasvatada ja koolitada tütre Tiiu. Leili töökohatruuduse ajal vahetusid koolis mitmed direktorid, aga oma vajalikku tööd lossis tegi Leili ikka edasi. Tema koristatud kooliruumides õppisid oma koolitükke paljud Puurmani lapsed. Nüüd on aeg nautida pensionipõlve. Palju õnne ja tervist!
Hoopis teisiti kulges Martin Maanso elu noorusaastatel. Neid meenutas ta ise möödunud suvel.
"1943. aasta sügiseks olin jõudnud Tartus TreffneriGümnaasiumis viimasesse klassi, kui meid okupeerinud sakslane kuulutas välja mobilisatsiooni. Oli võimalus idarindele minek asendada tööteenistusega Saksamaal. Nii siis meid lõpuklassi poisse Hannoveri lähedale Wunstorfilennuvälja ehitama-laiendama saadetigi. Kui levis kuuldus Punaarmee jõudmisest Narva alla, hakkasime nõudma kodumaale tagasisaatmist. Ja olimegi varsti tagasi Tallinnas. Siin jaotati meid laiali. Mind saadeti Köningsbergi autojuhtide kooli. Kohale jõudes selgus, et kool oli sealt rinde eest ära kolinud. Otsustasime igaüks siis oma koju jõuda. Rong, mis mind tagasi tõi, peatus Tartu jaamas. Astusin maha, et leida võimalus Puurmanisse jõudmiseks, kui mind, ikka tööteenistuse vormis, välipolitsei (ketikoerad) kui desertööri kinni pidasid. „Hoiule" pandi tapamaja hoovi. Siin oli kinnipeetavaid mitukümmend meest. Meid ei toitlustatud. Veekraan oli maja küljes, aga söögikraami viskasid tartlased üle aia. Õnneks viidi meid linna taha kartuleid noppima ja nii saime lõketes mugulaid küpsetada.
Olin oma tööjärjega maantee ääres, kui sealt mööda marssis rühm erariietes püssimehi ohvitseriga eesotsas. Nad jäid seisma ja ülemus, Puurmani Omakaitse juht major Särg, kes oli mu ära tundnud, rääkis veidi meie valvuriga ning peagi olin vaba. Marssisin omakandi meeste hulgas lähedalasuvatesse kaevikutesse Tartu linna pealetungiva Punaarmee eest kaitsma. Meie hoida oli rindelõik maantee ja raudtee vahel. Relvaks anti mulle vene püstolkuulipilduja kahe tagavarakassetiga. Ees oli lage heinamaa, mille teises servas juba vastane, kes nähtavasti ei julgenud üle avara heinamaa rünnata. Saatsime aegajalt tervituslaskusid, et vastane teaks meie olemasolust ja vastuhakusoovist. Siis aga kaotasime oma juhi - major Särg, kes seisis püsti maanteel ja jagas käsklusi, sai arvatavasti snaiperi kuulist surmavalt haavata.
Pärislahinguks läks järgmise öö varavalges. Saksa väeüksused olid meie kõrvalt taganenud ja rindejoone lahti jätnud. Sealt pääses vastane meie selja taha ja ründas. Tulid pidevalt tulistades, ega me vastust võlgu jäänud. Olime kaevikus suhteliselt kaitstud. See oli mingi väike üksus, kas eel- või luuresalk. Jooksid üle kaevikute ja kadusid hommikuhämarusse.
Nüüd sai selgeks, et olime ümberpiiramise ohus ja peame oma positsioonid maha jätma. Linna poole minnes otsustasid paljud hakata kodu poole hoidma, mina aga marssisin oma kolonni sabas Viljandi suunas. Jõudsime Karula mõisa, kus oli mingi õppelaagri taoline kogunemispunkt. Siin sain major Vase pataljoni liikmeks, uued nahaga üle löödud ratsaväelase püksid ja juba kantud säärikud. Kohe algasid rivi- ja lahingõppused. Peagi marssisime Pärnu suunas, kust pidime laevaga Saksamaale sõitma. See plaan mulle ja paljudele teistelegi ei meeldinud, ning mitme mõttekaaslasega kadusime Tori kandis rivist ja pöörasime Põlendmaa rappa ootama rindejoone üleminekut. Peagi töid luurajad teate vene vägede Torist läbisõidust. Otsustasime siis välja tulla, et kuidagi kodukanti jõuda. Relvad, mida kõigil polnudki, jätsime rabasaarde.
Otsustasime meestega võtta kolonni, vajadusel rääkida metsatööbrigaadist ja alustasime marssi Tartumaa poole. Ühes Pärnu jõe äärses talus, kus aiast paistsid mesipuud, vahetasin oma sõjaväevormi koos hangitud kunstkärgedega tsiviilriietega. Peremees oli kärgede üle rõõmus ja andis pätsi taluleiba pealegi. See läks meestega jagamisele.
Söögikraamiga oli kitsas käes. Ega taludes, kus käisime küsimas, nii väga lahkesti ei antud. Üks perenaine halastas meie peale ja tõi karjaköögist keedetud seakartuleid. Kõpu teeristis oli vastas kolm vene sõjaväelast sakslaste külgkorviga mootorrattal. Esitlesime end metsatöölistena, mille kinnituseks üks mees, ei tea kust hangitud, kahemehesaagi ümber kere kandis. Palju nad meie juttu uskusid, ei tea, aga tulema lasti.
Mida lähemale Tartumaale, seda vähemaks mehi jäi. Iga mees otsis oma teeotsa kodu poole. Puurmani poole tulema jäin mina üksi. Viimane katsumus oli Mugra metsa vahel, kui üritasin üle Tartu-Tallinna maantee silgata. Teekäänaku tagant ilmus kaks jalgratastel vänderdavat vene sõdurit ja hüüdsid mulle „stoi!" Ma ei julgenud jooksma hakata, sest siis nagunii tulistavad. Seletasin neile, et elan siin läheduses, olen koolipoiss ja käisin metsas kadunud lehma otsimas. Ja ei leidnud. Pääsesin sealt tulema - nad ei saanud ju mind kaasa võtta. Olingi kodus!"
Õnne ja tervist !
