Põlled eile ja täna. Aga homme?
Kui pärandiaasta sai lasteaias hoo sisse meisterdamise ideede näitusega „Vill ja villane lõng", siis näitus "Põlled eile ja täna. Aga homme?" pakub äratundmisrõõmu nii lastevanematele, vanavanematele, õpetajatele ja lastele. Näitust saab külastada kevadpühadeni, mil põlled vahetavad välja punutised ja pesad.
Sõnast põll lähemalt
Keeleteadlane Paul Ariste on vadja sõna põlvilli tähenduseks märkinud 'põlvede kohal asetsevad ehted'. Võimalik, et piduliku põlle põlvede kohal asetsevate ehete nimetus on üle kandunud kogu põllele ning hiljem on sellest kujunenud põlle üldnimetus. Eesti põllede välimuse kohta pärinevad varaseimad andmed XVIII sajandi algusest (300 a tagasi).
Eesti naised kandsid enamasti lihtsalõikelist pikka põlle, mis ulatus paljude kihelkondade rahvarõivastel peaaegu seeliku alumise ääreni. Vanapärase valge linase põlle kaunistusteks olid pilu, narmad ja pits. Kohati on pidulikele põlledele kinnitatud klaashelmeid, rahasid, metallripatseid, kuljuseid (näiteks Muhu pulmapõlledel).
Põlled eile ...
Eesti rahvarõivaste põll oli abielunaistele kohustuslik ülikonnaosa. Üldiselt neiud põlle ei kandnud. Tavaliselt pandi põll pruudile pulma ajal pidulikult ette ja rahva ütlust mööda ei tohtinud ta edaspidi põlleta isegi üle põranda minna. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põllu viljakust. Põllele on osutatud ka maagilist mõju, justkui kaitseks see veel sündimata last.
Põlle all või sees kanti perest peresse kõiksugu andameid. 19. sajandi lõpul hakkas mõisatüdrukute kaudu levima põllekandmise mood neidude seas üle Eesti. Valdavalt kanti poeriidest - kirjust või ühevärvilisest puuvillasest, villasest või siidriidest - põlli. Samal ajal hakkasid eesti talunaised kandma rinnalapi ja traksidega põlli.
1960-70. aastatel kandsid lasteaias tüdrukud ka põllesid - nii püsisid kleidikesed kauem puhtana. Põlle oli lihtsam pesta ja kuivatada... Lisaks sellele, et põll on üks vanim tööriie, on ta ka ajalooliselt olnud naise ehe ja kodu sümbol ehk märk sellest, et sind oodatakse koju.
... ja täna
Tänu põllede näitusele selgus, et tänapäeva lastele, nende emadele-isadele ja ka vanaemadele- vanaisadele on enamasti tuttavad pudipõlled ja köögis kantavad põlled ja rahvarõivaste põlled. Lastele meeldivad kõige enam taskutega põlled.
Meie maja näitusel on väljas 70 erineva suuruse, vanuse, materjali ja otstarbega põlle koos selgitusega iga põlle kohta, kes seda põlle on kandnud ja millal, lisaks fotomaterjal põlle kandjatest. Vanim põll näitusel on 100 aastat vana (fotol keskel, allääres lai pits).
Igal põllel on oma lugu, millest rääkimine paneb laste silmad särama. Põlle katsudes (erinevad riidesordid), suurusi mõõtes, selga proovides, tekib tunne nagu oleksime põllekandjat tundnud. Põlled näitusel on side minevikuga, eelnevate põlvkondadega ja tänapäeva koduga, lastega. Nii saab läbi iseenda tunnetada maailma ja tema muutumist ajas. Lihtsus ja kodulähedus on lapsele omane, arusaadav. Sõimerühma Sinilill lapsed maalisid paberist pudipõlled ruuduliseks (kasutades kolme põhivärvi). Vastu tulles laste soovile, lisati hiljem põllele ka tasku.
Lõpetuseks ühineme „Maalehe aastaraamatu" soovitusega: tänasel ja homsel kodukokal (nii täiskasvanud kui lapsel) peaks olema lisaks hõrgule roale ka puhas riie ja praktiline põll.
Rühmaõpetajad Heli Leet ja Heili Helmoja
Kasutatud kirjandus:
EE 7.osa, lk 576. Tallinn 1994
H. Raidla. Kanepi, Põlva ja Räpina naise rahvarõivad, lk.11. Põlva 2002
Keel ja kirjandus, 6/2005, lk 478. Tallinn
Maalehe aastaraamat 2011, lk 164
