Põlva kui eelärkamisaja vaimne keskus
Aastatel 1852 - 1861 suutis J. G. Schwartz toimetada sarja „Koliramat" ning see oli esimene katse ilmaliku kallakuga õpikute väljaandmiseks maarahvale ja seda nii lastele kui täiskasvanutele.
Tõsi, toimetaja pidas küll eeskätt silmas ellukutsutavate kreiskoolide varustamist õpikutega. Olid ju seesugused õpikud lausa hädavajalikud valla- ja mõisakoolide maameestest koolmeistritele ja maarahva lastele. Toonased õpetajad vajasid ka ise oma hariduse täiendamist.
J. G. Schwartz toimetamisel ilmus sarjas „Koli-ramat" seitse õpikut ja neis püüti emakeeles anda algteadmisi mitmes aines: õpetus kirjaoskusest, aritmeetikast, bioloogiast-zooloogiast, tervishoiust, geograafiast, ajaloost ja füüsikast. Raamatud ilmusid võru murdes ja mõõdetelt olid nad üsnagi tagasihoidlikud - 110 x 180 mm, nende raamatukeste lehekülgede arv kõikus 32 - 100 lehekülje piires.
Võib arvata, et õpiku koostamine oli paras pähkel kõigile, kes koostamises osalesid, sest igapäevases talupojakeeles puudusid ka kõige elementaarsemadki teaduslikud mõisted ja nende väljendamise sõnavara. Koostajatel tuli järgida ka teatud eeskuju, milleks neil olid saksakeelsed õpikud.
Need J. G. Schwartzi eestvedamisel koostatud ja trükitud kooliõpikud pakuvad tänapäevalgi mõnusat lugemist keele mõttes, sest koostajad on püüdlikult seletanud selliseid teadusi nagu geograafiat ja füüsikat lihtsas maakeeles. Seesugused seletused tunduvad praegu isegi naljakatena. Näiteks üks peatükk kannab pealkirja „Jäädwausse wäggi" ja selles peatükis selgitatakse üht katset järgmiselt: „Wiska ümmargust kivvi ehk putükki möda maad, siis jookseb temma esmalt ruttuste, pärrast pitkamisi, wimaks jääb seisma. Temma höörub ma-pinna vastu ja se höörumine on temma jaoksmisse kinnipiddaja..." jne. Üsna veidrana tundub ka selline peatüki pealkiri: „Taggasi- kargamisse wäggi".
Ka nüüdisajal tuleks hinnata raamatute autorite ja toimetaja püüdlust, et keel ja näited oleksid õpikutes väga rahvapärased, s.o maainimestele ja maalastele arusaavad. Tuleb ette ka selliseid kirjeldusi, mis panevad ehk lugeja muigama.
Üheks selliseks näiteks on loodusloo õpikus „Õppetus jummala lomadest ...", kus sisaliku kohta on öeldud: „Seda olleme kõik näinud ja kui ussin temma on. Sööb paljo kahjolikkuid ussa; agga kel mesipuud, se hoidko ennast. Sissalik sööb seäl sees, nago tuddent suhkro-paggari poes." Samas loomade õpetuses on võõramaade loomade kirjeldamisel koostajad tekitanud ka põnevust, nt öeldakse krokodilli kohta: „Söwad kallo, lambaid, härgi, inimessi, ka kiwwigi neelavad alla. Mönne aasta ees tappeti ühhe ja temma kehha sees leiti poisi, naese ja kitse kehha, mis ta kahhe päeva sees olli alla neelanud."
Füüsikaõpikus on Schwartz kasutanud väljendust Ellektri wäggi ja seesugune väljendus kõlbas mitte üksnes „Koli-ramatus", vaid ka nt ajalehes Perno Postimees, kus sellist väljendust kasutati üsna pikka aega.
Esimeses raamatus jagati õpetust kirjaoskusest. Selles raamatukeses esinevad näiteks määrangud pehme „b" ja kõva „p", mis keelepruugis esinesid üsna kaua. Hilisemad keelepruukijad nimetavad neid häälikuid nõrgaks „b"-ks ja tugevaks „p"-ks. Seevastu „küssimisse märk" ja „juttomärgikessed" on püsima jäänud, küll on aga „õhkamise märk" ajapikku asendunud hüüumärgiga.
Kultuuriloo mõttes on need Põlva pastori Johann Georg Schwartzi koostatud õpikud täitnud väga olulist ülesannet koolikirjanduses, sest tollased rahvakoolid vajasid suuremaid õpikute komplekte. Just J. G. Schwartz suutis niisuguse ülesande täita, olles koostanud seitsmeosalise (kaheksas köites) sarja „Koli-ramat" (1852 - 1861). Tänu temale said kihelkonnakoolid seitsme õppeaine täieliku komplekti.
Schwartz ise kirjutas järgmised osad: I (õigekiri), VI (füüsika) ja VII (üldajalugu), tema kõrval olid teisteks autoriteks Kreutzwald (IV, tervishoid), Friedrich Ferdinand Meyer (II, matemaatika), Eduard Friedrich Lossius (III, loodusteadus) ning Moritz Georg Kauzmann ja Ernst Wilhelm Woldemar Schultz (V, geograafia).
Õpikud olid populaarsed ja kordustrükke ilmus mitmeid, näiteks 1880. aastal VII osast juba neljas väljaanne. Olgu lisatud, et õpikute I, II ja V osa olid algselt koostatud lõunaeesti keeles, kuid õpiku osi täiendasid ja tõlkisid põhja eesti keelde mitu estofiilset pastorit.
(Allikad: ajalookirjandus, perioodika, arhiivimaterjalid)
(Järgneb)
