Porkuni kool alustas uues majas
Porkuni Kooli lugu sai alguse 1924.a. 15. mail, mil kurtidele lastele rajatud kooli Vändrast Porkunisse kolima hakati. Tollane koolijuht oli Volmer Univer, kes valis koolile kaheksa pakutud mõisa seast uueks koduks Porkuni. Aastakümnete jooksul on koolis õpetatud erivajadustega lapsi. Kooli on juhatanud 8 direktorit ja läbi aegade on koolil olnud 7 nime. Põhjaliku ülevaateloo kirjutas kooli kroonikapidaja Tiiu Tammiksaar meie lehes 2010 a jaanuaris, kui koolil täitus Porkunis 85 aastat.
Kurtide kool sai Porkunis töötada 76 aastat, siis leidsid kurdid koos tolleaegse õppealajuhataja Ave Laiapeaga, et kaugel kolkas neile enam õppimine ei sobi ja kolisid pealinna. 1995 aastal olid kooli tulnud esimesed vaimsete häiretega laste klassid, hiljem lisandusid ka liitpuuetega lapsed ning uue sajandi algusest töötabki kool erivajadustega lastega.
Koolikompleksis pole viimased aastakümned kapitaalset remonti tehtud, uue kuue said ainult tualettruumid ja ehitati uued katused. Töötingimused, mis sobisid kurtidele ei sobinud enam vaimsete puuetega ja erivajadustega lastele. Kooli direktor Avo Hein otsis võimalusi kooli kordategemiseks, kuid lossis kehtivad Muinsuskaitse eritingimused muutsid kaasaegse õpikeskkonna loomise sisuliselt võimatuks - poleks tohtinud ehitada ratastoolilastele väga vajalikku lifti, muuta ruumide suurusi ja muid vajalikke ümberkorraldusi, mida kooli Porkunisse kolimise eel mõisamajas tehti. Neist piirangutest lähtudes käiski direktor esimest kord välja mõtte, et tegelikult on Porkunisse vaja uut maja. Riigi Kinnisvara AS spetsialistid, kes käisid hindamas vana kompleksi remondivõimalusi, tulid järeldusele, et see on tunduvalt kallim kui uue maja ehitus. Porkuni Kooli 80. aastapäeval 2005 a jaanuaris Väike Maarja Kultuurimajas öeldi esimest korda välja, et riik on otsustanud 2007. aastaks uue koolimaja ehitada. Porkuni mahtus esimese viie riigikooli hulka, kelle renoveerimist riik rahastastada otsustas. Siis algaski tegelik töö uue maja ehitamiseks. Esimeseks asjaks oli asukoha valimine, maja taheti ehitada mõisa küüni tagusele kooli kinnistu lõunapoolsele osale, hiljem tõid arhitektid maja põhja poole. Projekteerimine algas vajaduste väljaselgitamisest. Koolirahvas sai algul kõik soovid ja unistused välja tuua. Esimesed visioonid olidki muljetavaldavad - täismõõtmetes spordisaalist kuni hippoteraapia võimalusteni (mis tähendanuks hobusetallide ja muu sinna juurde kuuluva ehitust). Tegelik elu tegi oma korrektiivid ja lõpuks jõuti ka rahastajaga enam- vähem ühisele arusaamisele mida on võimalik ja vajalik ehitada. Projekteerija esimene nägemus - suur sirge hooneplokk kohtas kooli kollektiivilt tugevat vastuseisu ja projekti autor Uko Künnap tegi täiesti uue kavandi - lumehelbekujulise ühekorruselise kompleksi suure ja avara keskosaga. Aeg veeres aga omasoodu, vahetusid ministrid ja plaanid.
Ehituse algust lükati edasi riigieelarves ehituse rahastamise kajastamise segaduste tõttu, oma osa andis maailma tabanud majanduskriis. Vahepeal tundus juba, et ehitust ei tulegi, aga siis avanesid Euroopa Liidu rahakotirauad ja AS Merko Ehitus ja Riigi Kinnisvara AS sõlmisid 29. jaanuaril 2010 a lepingu Porkuni Kooli projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks. Aprillis tulid suured masinad kohale ja ehitus algas mulla- ja kaevamistöödega, mis paljastasid maapinna all olevad 440 miljoni aasta vanused rikkalikud korallrifid. Ehituse nurgakivi panekul ütles haridusminister T.Lukas, et selle ehitusega hakkab riik tasuma oma võlgu erivajadustega õpilaste ja nende pedagoogide ees. Ehitus sujus erinevalt nii mõnestki teisest üllatavalt sujuvalt, kui mõned väiksed probleemid välja arvata ning selle aasta kevadeks oli majakarp sisuliselt valmis. Suveks jäid veel ümbruse haljastamine ja augustis hakkas kooli kollektiiv kolima. Tagasilöök oli sisustuse tellimisel, kus riigihanget ei jõutud õigeks ajaks tehtud, nii et uus kooliaasta uues majas algas vanast kompleksist pärit mööbliga. Koolikollektiivile oli ehituse aeg pingeline, sest peeti musttuhat nõupidamist ja koosolekut, kus pidevalt ehitajaga oma soove kooskõlastama pidi. Kõik läks siiski üsna õnnelikult ja 1. septembril jättis koolipere hüvasti vanade majadega, kooli uks keerati sümboolselt lukku ja pikas rongkäigus suunduti uude kodusse.
Avatseremoonial tõmmati kõigepealt üles riigi ja kooli lipud. Seejärel sõna saanud kooli direktor tänas ehitajaid ja teisi, kelle abiga hoone püsti sai. Sõna said haridusministeeriumi kantsler, maavanem ja vallavanem kes kõik rõhutasid oma sõnavõttudes ehitaja head tööd, koostöövalmidust ja kiitsid valminud maja ilu. Õhku saadeti sülem õhupalle, esinesid ratastoolitantsijad. Kooli avamiseks saeti katki kopra kui kooli maskoti poolt langetatud ja kooritud puu. Direktor Tiit Leemets kuulutas uue kooli avatuks. Eriti kauniks oli muutunud kooli fuajee, mida ilmestasid koolile 1950- 60 aastatel hangitud eesti kunstnike maalid, milledest suur osa oli vanas koolis hoiustatud laoruumis. Kooli veteranide sõnul sai tolleaegne direktor Viktor Kuriks neid hankida tänu oma kunstilembusele ja asjaolule, et koolil oli oma abimajand, mille toodangu müügist saadud rahadega ka kitsikuses elanud kunstnikke toetada sai, saades vastu maale ja muid taieseid.
Väikesel vastuvõtul sõnas ehitaja esindaja, et ehitus oli keeruline oma suurte ja erivajadustega laste vajadusi arvestavate nõudmiste poolest. Tuli ju valmis ehitada ka ujula, pea kõikidesse ruumidesse tuli viia veevärk jne. Siiski saadi kõigega hakkama ja majaga oli ta rahul. Kaljo Pilt soovis endiste pedagoogide nimel, et uues koolis jätkuks töötahet ja visadust jätkamaks kooli auväärseid traditsioone ka uues majas.
Kuigi pealtnäha tundub uue kooli saamislugu lihtne ja selge, on ehituse tagamaad siiki keerulisemad, kui ehk kõrvaltvaatajale näha. Nimelt oli enne ehituse algust tõsise küsimärgi all Porkuni kooli edasine eksistents üldse, kuna kurtide kool oli lahkunud Tallinnasse ja erivajadustega laste koole on vabariigis palju, ka meie maakonnas on niisuguseks Vaeküla kool. Põhiliseks argumendiks Porkunisse uue kooli ehitamise kasuks sai tegelikult olemasolev tugev ja teokas pedagoogide kaader. Mujal oleks just kaadriprobleem olnud kõige tõsisem takistus ja tuleb tänada kõiki, ka endistel aegadel siin töötanud inimesi, koolile nii tugeva maine ja autoriteedi kujundamise eest.
Esimesed nädalad on teadagi näidanud kätte ka väiksed möödalaskmised ja puudused, aga need pole siiski varjutanud koolipere rõõmu ja rahulolu tipptasemel tingimustes töötegemise üle.
Tamsalu ajaleht ühineb kõigi õnnitlejatega ja loodab, et edaspidi saavad leheveergudel tihedamalt sõna kooli tegijad pajatamaks oma toimetamistest ka vallarahvale.
