Raamat, mis muutis minu elu - Margus Miller
Lapsena olin väga usin lugeja, oli tavaline lugeda päevaga läbi keskmise mahuga raamat. Pärast Matvejevi „Tarantli“ lugemist (ilmselt kõige paksem raamat, mida olen lugenud – üle 500 lehekülje) oli periood, kus lugesin väga palju kriminaalromaane.
A. Christie Mrs Marple´i romaanid oli küll põnead, kuid liialt ühekülgsed, et pikaajalisemat huvi tekitada. Hoopis erinev on aga A.C Doyle Sherlock Holmes, kes isiksusena on keerukas ja vastuoluline ning seetõttu on huvitav jälgida ka tema suhteid nii Watsoni, kui teiste tegelastega teose peateemaks oleva kuriteo geniaalse lahendamise taustal. Tagasi mõeldes segavad veidi küll vead Holmesi karakteri-isiksuse komplekteerimisel, (eri ne vates raamatutes oli nimelt tema isiksuseomadusi täiesti vastupidiselt kirjeldatud), kuid see ei suuda kaugeltki rikkuda üldpilti.
Minu jaoks ilmselgelt raamat seda huvitavam, mida vähem piiranguid see kujutelmale seab, muidugi teatud piirini. Piltlikult öeldes on kirjeldav teos nagu jalutamine ühel sirgel teel, samas, kui raamat jätab ruumi mõttelennuks, on tegemist teega, mis on täis ristmikke, kust kõrvale põigates leiame eest täiesti erineva olukorra. Selliste teoste tippudena toon välja loomulikult Bulgakovi “Meistri ja Margarita”, Hesse “Stepihundi” ja Kafka “Protsessi”. Neid romaane lugedes satume olukordadesse, millesse me oma tõlgendust ei oska sobitada, kuid seepärast ei pea end veel rumalana tundma. Nagu maalikunstnikud, asetavad ka kirjanikud oma teostesse detaile ja olukordasid, millel tihti puudub sügav filosoofiline tähendus. Nagu lugeja ei ole suuteline ainult allegooriat lugema, ei suuda kirjanik üldjuhul seda ka terve raamatu ulatuses kirjutada.Ärgem laskem sellest end segada ja pigem nautigem kõiki erinevaid raamatus peituvaid ja meie peas kujunevaid mõttekäike.
