Voosel tervitasid meid juba tuttavad näod naabervaldade küladest ja sõbralik lõõpimine aina tõstis tuju. Kaameraga tormas ringi mures kohalik patrioot Tanel Talve, kes polnud kindel, et ta sellise lõõpimise peale Kanal 2-le asjaliku materjali kokku saab. Talve selgroo murdmise nalju jätkus õhtuni.

Jagunesime neljaliikmelisteks võistkondadeks ja pärast traditsioonilist võistluskaartide loosimist asusid seekord lausa 27 võistkonda külaplatsi poole teele, et võistlusega algust teha. Minekul jäi meile ette korraldaja-peremees oma ATV-ga ning tänu võistkonda kuulunud Limu Priidu ja Patika Marguse kiiretele läbirääkimistele olimegi märkamatult küüti saanud. Wow, milline elamus! Lõbus retk küttis stardiks meeleolu kohe väga mõnusaks.

Esimeste mägiste ronimiste ja orienteerumiste järgi võttis võistluspunktide leidmine kohe päris võhmale. Õnneks olid aga võistlused pigem koomilised kui füüsiliselt rasked. No pole kunagi ju proovinud pärast keerutamist mäe otsa ronida samal ajal jalgpallile pihta saades või siis neljakesi koos suures kotis aja peale kiiresti liikuda. Meestel läksid näod aga veel rõõmsamaks, kui lähenesime mosserallile, mis kujutas endast kulgemist Moskvitšiga, millel all suverehvid. Rada, mille läbimiseks oli kindel aeg, polnud kõige lihtsamini läbitav, kuid see just kõige enam toredust pakkuski.

Naisosalejaid köitis omakorda pimeda hobuse võistlus, kus meestel kaeti silmad kinni ja pandi rakmed selga ning nii pidid naised pimedaid mehi suuskadel olles juhtima.

Nii avastati end kohati võpsikus, sest naistel oli endal tegemist suuskadel püstipüsimisega ja ees jooksev pime hobune unustati lihtsalt ära või siis unustati hobune peatada. Väiksed segadusest tekkinud pinged suudeti lõõpimisega lahendada ja võistluse lõpus oli kõik hästi.

Rajal teistega kohtudes kostis tervitussõnu ja lauldi üheskoos vahvaid regilaule ning lume sees mütates ei hakanud ka kellelgi külm. Möllu ja meelelahutust jätkus küllaga ning head tuju hoidis ka väike külmarohi ja kosutav tee, mille tulemusel muutus meel erksamaks ja sammud kergemaks.

Finišisse jõudes oli jõud juba üsna raugenud ja ülesanded, mida üheskoos lahendada tuli, olid küll mõnevõrra väsitanud, kuid värskes õhus liikumine oli teinud olemise mõnusalt värskeks - nagu teada, on värske õhk ju igati tervislik.

Nüüd kõigile sooja suppi, magustoitu ja muud hääd-paremat ning siis veel meeleolukas isetegevus, pärast seda lobisemise saatel tulemusi ootama. Mõnus rammestus oli võimust võtmas, kuid ootamatult selgunud selle aasta võit, mis meile kaasa anti, viis emotsioonid ikka täitsa lakke!

Vahva päev jääb kindlasti kõigile osalejatele positiivselt meelde! Jääme ootama tuleva aasta talispordipäeva, mis on juba kümnes, ja soovitame kõigil üheskoos tulla üht meeleolukat päeva looduses veetma.