Rapla esimene linnapea: mulle tuldi koju järele, et linnapeaks kandideeriksin
Pakkumine Rapla esimese linnapea kandidaadiks hakata saabus Eero jaoks väga ootamatult. „Volikogu liige Are Veski sõitis mulle lausa koju järele, et kandideeriksin.
Töötasin toona Kehtna vallas ettevõtlusnõunikuna ja omasin teatavat omavalitsuse kogemust. See oli selline ametikoht, mida tänastel omavalitsustel reeglina vaja ei ole. Sel ajal toimus aga massiline eraettevõtete asutamine ja mina tegin ning vormistasin selle protsessiga seonduvad kirjatööd."
Linnapeakandidaatide järele katsumist korraldas üks uuringute firma. „Kujutan ette, et mingeid sarnaseid teste ja vestlusi viiakse ka tänasel päeval läbi näiteks kõrgemaks riigiametnikuks kandideerijatega. Kuna olin noor, äsja ülikooli lõpetanud mees, kõiksugu eksamite ja testidega harjunud, ei tundunud see midagi eriti keerulist," tunnistab Eero.
Iga istung oli nagu eksam
Miks ei teinud värskelt ettevõtjatest kokku pandud volikogu ettepanekut kandideerimiseks endisele alevivanemale, oma ametis väga hästi hakkama saanud Väino Sassile, võib Eero vaid oletada. „Põhjus võib ehk olla selles, et see tormiline muutuste aeg nõudiski volikogu liikmete meelest täiesti uuelt leheküljelt alustamist. Et asju käsitletaks teisiti kui varasematel külanõukogu ja alevivalitsuse aegadel."
1993. aastal moodustunud volikogu koosseisus oli Eero Kalbergi mäletamist mööda 17 liiget. „Volikogu esimeheks sai Tõnu Susi, kelle panus on väga hinnatav. Nad kõik olid vähemal või rohkemal määral ettevõtjad, välja arvatud üks tore mees, kelle nimi oli Ilo Aret. Meenutan kõiki neid erakordselt sooja tundega. Olime õnnega koos, sest Raplamaal asus Pirgu Arenduskeskus, mis tegi väga tublit tööd. Tõnu Susi, Ülo Peets, Avo Kull ja paljud teised võtsid sealt saadud õpetust väga tõsiselt. Tänu Väino Sassile, kes oli Linnade Liidu üks esimesi vedajaid, olime juba Eesti kaardile viidud ja uue volikogu koosseis jätkas edumeelse tegevusega."
Linnade Liit on Eero Kalbergi sõnul ka tänasel päeval Eesti riigile teatud läbirääkimiste juures arvestatav partner.
Vastse linnapea jaoks oli iga uus volikogu istung justkui eksam. Linnavalitsuse elu käinudki volikogu istungist järgmiseni.
Igal istungil anti uus ports operatiivseid ülesandeid, mis järgmise istungi ajaks pidid tehtud saama. „Selles mõttes oli õhkkond hästi terve. Tänase päeva mõistes poliitilist profiiti ei eksisteerinud - aeti asja."
Võimude lahususe printsiip oli endise linnapea sõnul vähemalt tol ajal täiesti olemas. „Praegu need piirid ei ole võib-olla nii selgelt tajutavad.
Volikogu tõepoolest võttis sel ajal vastu otsuseid ja linnavalitsus täitis neid. Kuigi ma annan ka endale täiel määral aru, et situatsioon, mis valitses tollal - ettevõtjate ühendus kohalikku omavalitsust juhtimas -, ei pruugi enam kunagi korduda. Kõik oli toona kuidagi hästi täpne ja intensiivne. Ega keegi ju ei osanud ega teadnud.
Lahendused tuli leida ja volikogu liikmed kulutasid selleks palju lisaaega. Kasvõi õhtuti ja nädalavahetustel Tõnu Susi juures kodus. Kasutati nõuandjaid väljastpoolt, ka valitsuse liikmeid."
Eero Kalberg nendib, et tegelikult koosneski volikogu ettevõtjatest vaid tema esimesel linnapeaks olemise ajal. Teisel korral valiti sinna rahva poolt juba ka teiste huvigruppide esindajaid.
Linlased avaldasid tänaval meelt
Et linnast linn saaks, peetud alatasa mõttetalguid, mille üks loosungitest Eerole sügavale mällu on sööbinud - Rapla, omanike linn. „Toimus suur maade ja majade tagastamine. Hüvedega kaasnevad ka kohustused ning sooviti, et tagasi saadud vara hakataks korda tegema."
Õigusjärgsetele omanikele tagastati ka ahjuküttega puumajake aadressil Viljandi maantee 5, kus asus linnavalitsus. Asutus pidi leidma uue koha.
Linnavalitsus koliti ringi toonasesse päästeteenistuse majja asukohaga Viljandi maantee 17 ning kuigi nemad siis toona uuest hoonest unistasid, jagati maja omavahel veel õige mitmed aastad. Üldkasutuses olid ka garaažid, kus hoiti päästevarustust ja -tehnikat.
Paarist esimesest linnapea- aastast on Eerol meeles veel lakkamatu katlakütmine, sest pärandiks saadud soojamajandus oli toona väga nigelas seisus ja vajas teisele tasemele viimist. Vahel ei jätkunud rasket õli, millega korterelamuid kütta, süsteemid ütlesid sageli üles ning vajasid lõputut parandamist.
„Au neile inimestele, kes seda kommunaaltööd tegid. Mingil hetkel me tõesti jõudsimegi Rapla elanike heaolu kasvus uuele tasemele. Volikogu ütles selge sõnaga välja: selleks, et inimesed rohkem maksaksid, tuleb kõigepealt tagada kvaliteetne teenus."
Eero mäletab korda, kui Rapla inimesed lasteaia sulgemise pärast lausa tänavale meelt avaldama tulid. Linnavalitsusel tuli aru anda, miks seda tehakse. Nimelt oli Raplas tol ajal viis lasteaeda, kus kohti soovijatest rohkem.
Linna raamatukogu asus omanikule kuuluvas majas, sellele tuli uus koht leida. Kaks lasteaeda asusid kõrvuti ja ühest otsustati teha raamatukogu.
„Huvigrupid niiöelda põrkusid. Aga tagantjärele võib öelda, et konflikt lahenes ladusalt ja elu läks edasi."
Rapla Keskraamatukogu asub sealsamas, Kellukese lasteaia kõrval, praegugi.
Nagu hiired tuules
Linnapea vastuvõtuaega kasutati 20 aastat tagasi intensiivselt. Inimesed istusid kabineti ukse taga nagu arsti järjekorras.
„Eks inimesed otsisid selgust, palju küsiti, et mis meist saab, kuhu Eesti liigub. Kõik olid nagu hiired tuules. Majad ja varad hallata, muutused käimas."
„Ma arvan, et ma olin hea kuulaja. Mul ei jäänud muud üle, seepärast ma kuulasin kohe suure hoolega, mida sooviti ja soovitati," tõdeb Eero praegu.
Eero sõnul iseloomustas linna elanike toonane suhe linnavalitsusega ilmekalt, millisest riigist ja riigikorrast oli tuldud. Nõukogude diktatuuri tingimustes elanud inimesed ootasid selgeid ülalt tulevaid juhtnööre, vahel isegi käske. „Taheti kõva kätt, samas käidi ka hüvesid kauplemas. Pea tuli kogu aeg selge hoida, et ühelt poolt korruptsioonivõimalusi ära hoida ning teisalt jälgida, et keegi kannatada ei saaks. Ega ma ei väida, et me kõik situatsioonid tänases mõistes kristalse selgusega lahendasime, aga suuri konflikte ei tekkinud. Aeg oli lihtsalt teine."
Kui peeti esimest volikogu istungit, kerkinud teiste hulgas esile küsimus linnapea palgast. „Küsiti siis minu käest, palju see võiks olla. Mäletan, et vastasin - kui tahetakse midagi teada saada, tuleb ennast kellegagi võrrelda.
Küsisin volinikelt vastu, milline linn Rapla nende arvates on, ehk kellega me ennast võrdleme? On see naaberlinn Türi, Paide või Rakvere? Või Saue? Võtsime need andmed ja nii positsioneerisimegi ennast. Minu arvates olime me toona ja oleme ka praegu võrreldavad teiste maakonnakeskuste omavalitsustega."
Eero märgib, et Rapla on heas seisus olnud kogu aeg. „Meie linn on ju tegelikult Tallinn ja selle ümberkaudne piirkond, mille serval asume, on üks atraktiivsemaid. See kannustab. See on andnud meile tõuke tegutseda - Raplas pole vesi seisma jäänud. Me pole jäänud oma naba imetlema, mistõttu pole tekkinud ka väikese depressiivse väikelinna sündroomi."
Praeguse Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooli direktorina sõnab Eero, et Rapla on tõeline omavalitsus, mis sõltumata riigi seadustest ja raha jagamistest ise toime tuleb. „Kes on riigi lõa otsas, neilt on pool otsustamisvõimet ära võetud, aga Rapla saab olla isepäine. Mitte päris isevalitsus, vaid parimal viisil omavalitsus."
Eero rõõmustab, et Rapla linnapeaks olemist pole tal kunagi kahetseda tulnud.
„Mul on hea meel, et noore mehena sellise katsumuse läbisin ja asi aetud sai. Elukogemust ülikoolis ei õpetata, seega kiidan eelkõige oma õpetajaid toonasest linnavolikogust. Ja loomulikult ka kõiki teisi toetajaid," kinnitab ta.
