Raul Rähni: Valimise vaevaline tee

Seekord vandusin enesele ainult ausat valimist, mis tähendab, et kui ei leia sobivat nimekirja või isikut, siis valima ei lähe. Aga nii see ei õnnestunud, sest meeli keedeti üles ja tasapisi ärkas huvi ja mis veel hullem - alateadvusest surus märkamatult esile kohustus ehk kohusetunne nii kohaliku elu korraldamise kui ka riigi poliitilise süsteemi ees. Seega igal juhul valima!

Valimine osutub suure tahtmise korralgi üpris raskeks, sest süsteem ei usalda valijat või ei kohusta kandidaate andma endast parimat või ei ole nad selleks valmis. Võib ju vanaviisi edasi minna ja muide, just see asjaolu annab märku haldussuutlikkusest või haldusreformi vajalikkusest. Leida parimaid inimesi võimule, mis omakorda viitab elanikkonna suurendamise vajalikkusele, konkurentsile.

Miks ei esita kõik kandideerijad oma volikogu esimehe ja vallavanema kandidaate, miks ei kaaluta nende sobivust? Miks on nimekirju ainult üheloosungilise lausega, miks rünnatakse pelgalt üldsõnaliselt valla ametnikke? See on ju äratuntav populism.

Tahaks lugeda eelarve või elukeskkonna probleemidest. Mis on kehvasti, millega kavatsetakse võimule pääsemisel peale hakata? Sõnumid võiksid olla lihtsad ja arusaadavad. Miks ei ole piisavalt silmast silma kohtumisi, et vaadata kandidaadi pupillidesse või kuulata tema väljendusoskust? Reformierakonnalt esitati alul kummaline minigrupp tundmatuid nimesid, kes nüüd on hoopiski kadunud. Hääletaks nii mõnegi täitsamehe poolt, aga kogu nimekiri ei ärata usaldust. Need on kõige pakilisemad probleemid enne valimiskasti juurde astumist või arvuti klahvile vajutamist.

Ma ei riskiks liituda sageli pakutava arvamusega, et valijat peetakse lolliks. Aga kindlasti meelitatakse võimule inimesi, kes vaevalt seda ise tahavadki või minu arusaamise järgi puuduvad neil lausa kohustuslikud eeldused nagu haridus, sotsiaalsus, teadmised, riigimehelikkus.

Või ma äkki eksin? Sääraseid inimesi on väga vähe ja ei ole kerge neid märgata. Süsteem ise näib sellele vastu töötavat, kuid päästaks valija huvi, visadus, aktiivsus, kohusetunne. Mina olen protsessiusuline ja juristina võin kinnitada, et praktilises elus on õiguse realiseerimise protsess palju olulisem kui realiseeritav õigus ise. Kõrgem kohus ise tühistab iga otsuse, kus kohtunik on eksinud menetluse normi kohaldamisel.

Veel üks näide Eesti Postist: märkasin oma küla hiljuti surnud mehe (senine Tallinna valija), postkastis Märjamaa valimisliidu nimekirja, samas kõrval kolme kohaliku Märjamaa valla valijaga perekonna postkastis seda ei olnud. Postiteenus on muidugi omaette teema ja tahaks loota, et mõjutamise võimalusi on siin ka kohalikul võimul, sest kuhu inimesel ikka pöörduda. Nimekiri ise on küll hiljaks jäänud, kuna valimine juba käib.

Jõudu otsustamiseks jäänud päevadel!