Reisijutt: Saami metsade vaikuses elu üle järele mõtlemas

 (3)
Norra, Finnmark, Alta, saami - kveeni kultuur
Foto on illustreeriv.Foto: Rein Sikk

Kui otsida ja leida eksistentsile, sellele, kuhu inimene läheb ja mida teeb, mõistuslikku seletust, võib lühidalt märkida, et oma suvepuhkuse ajal tahtsin tõlkida raamatut, milleks sain isegi ülevabariiklikult kultuurkapitalilt stipendiumi, aga et see töö erineks tavapärasest istumisest arvuti taga koduses kiiktoolis, leidsin, et selle tegemiseks tuleb leida koht kodust kaugemal. Leidsin Saamimaa.

Tütar, kes suve hakul gümnaasiumi lõpetas, tahtis ka kaasa tulla.

Esmalt uurisin Soome tuttavatelt sealsete nn kirjanike või loomemajade kohta, aga selgus, et vastavaid kohti oleks pidanud varasemalt taotlema või broneerima ja… Ega Lõuna-Soome ei tundugi nii väga välismaa. Eks sama kehti ka Põhja-Läti kohta. Aastakümneid tagasi olin aga kuulnud müstilisest paigast Põhja-Soomes, kuhu minekukski kulub üüratu aeg.

Nn eelmises elus, kus teenisin vaimulikuna luterlikus kirikus, oli ligi paarkümmend aastat tagasi minu koguduses noormees, kes õppis ka ise teoloogiat, aga kes hämmastas mind jutuga sellest, kuidas kavatseb külla minna oma tüdrukule, kes pidi töötama – rahvakeeli – karu p…s – st Soome kõige põhjapoolsemas vallas Utsjokis. Mäletan, et mõtisklesin sellega seoses maailma ühest tugevaimast jõust, mis on libiido.

Juba kirjeldus, kuidas istud Helsingis rongi, logistad sellega 800 kilomeetrit põhja ja siis sõidad veel 500 kilomeetrit bussiga, et pärale jõuda, avaldas muljet. Eks tema omaaegne verbaalne reisikiri istutas minusse pisiku, mis lõi nüüd välja. Seesama noormees on juhuslikult nüüd kirikuõpetaja samas kohas, kus olin mina, ja abielus on ta… üllatus-üllatus, sama soomlannaga, kelle juurde jõudmiseks pidi kunagi riskima sellega, et jääkarud ta nahka pistavad. Olgu, mitte jääkarud, vaid – sääsed!

Loe edasi Põhjarannikust.