Saja aasta möödumise puhul keisrite kohtumisest Paldiskis Esimese maailmasõja eelõhtul

Paldiski hämmastav ja mõnes mõttes ka paradoksaalne ajalugu on leidnud kajas­tamist suhteliselt vähestes meieni jõudnud trükistes.

Nii näiteks võib ühes läbi ime meie ajani säilinud 1894. aasta kalendris leida „Venemaa linnade ja teiste asustatud punktide nimekirjast" Eestimaa kuber­mangus 960 elanikuga Baltiiski Porti, mis asub Revelist 45 versta kaugusel. See ei ole tähistatud ei kindluslinna ega asulana, vaid on lihtsalt sadam Läänemere ääres. Aga ei möödu 20 aastatki, kui see asustatud punkt läheb alatiseks rahvusvaheliste suhete aja­lukku Esimesele maailmasõjale ehk Isa­maasõjale, nagu nimetati seda sõda tollal Venemaal, eelnenud tähtsate sündmuste tunnistajana. Just nimelt siin leidis 1912. aastal aset Euroopa juhtivate ainuvalitse­jate keiser Nikolai II ja keiser Wilhelm II ajalooline kohtumine. Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa lii­du üks peamiseid loojaid Briti kuningas Edward VII suri kaks aastat enne seda koh­tumist. „Matustele tuli kokku üheksa mo­narhi ja lugematu arv printse. Nad arvasid, et matavad Inglise kuningat, kuid matsid hoopiski rahumeelset monarhistlikku Eu­roopat. Maailmasõja suurte vapustusteni oli jäänud kõigest mõni aasta... Tagasiteel külastas keiser Nikolai II Potsdami - Vene poliitikakompassi nool pidi seisma täpi­pealt Inglismaa ja Saksamaa vahel." (E. Radzinski, „Nikolai II: elu ja surm".) See kohtumine leidis aset 1910. aasta 22. ja

23. oktoobril. „Lähtudes ainuvalitsejalike huvide solidaarsusest ja otseste vaidlusob­jektide puudumisest Venemaa ja Saksamaa vahel, kohustusid monarhid hoiduma toe­tamast teineteise vastu suunatud poliiti­kaid." (S. S. Oldenburg, „Keiser Nikolai II valitsemisaeg".) Kohtumisel osalesid Sak­samaa kantsler von Bethmann Hollweg ja Venemaa välisminister S. D. Sazonov. Nen­desamade kokkulepete vaimus möödus ka meid huvitav keisrite kokkusaamine Pal­diskis 1912. aastal. Saja aasta möödumist sellest tähistatakse tänavu juulis Paldiski linnapäevade käigus. Keisrite uus kohtumine kulges rahumeelses ja rahulikus õhkkonnas. Keiser Wilhelm II väljendas rõõmu selle üle, et valitseja Ni­kolai II pidas poliitikaga seotud küsimuste üle temaga aru nii avameelselt ja siiralt. S.

D. Sazonov ütles selle kohta, et kui Saksa­maa ja Venemaa on heades suhetes, ei saa midagi kohutavat juhtuda. Ja Venemaa demonstreeris oma rahuarmastavat posit­siooni aasta enne kirjeldatud sündmusi, kui Prantsuse-Saksa suhted nn Agadiri kriisi tõttu järsult keerulisemaks muutu­sid. Saksamaa saatis tollal Maroko Agadiri sadamasse kahuripaadi Panther, et kaitsta Prantsusmaa mõjusfääri kuulunud Maro­kos Saksa kodanikke. Venemaa jäi selles konfliktis neutraalseks ja teatas, et „Vene­maa toetab kõiki samme, mille eesmärk on kõrvaldada rahvusvahelisest poliitikast Maroko küsimus kui hõõrdumiste allikas". Saksamaa kantsler von Bethmann Hollweg andis Venemaa niisugusele arukale dip­lomaatilisele positsioonile kõrge hinnan­gu ja seda mainiti ka 1912. aasta Paldiski kohtumise ajal. Ametlikus kommünikees nenditi, et Euroopas kujunenud poliitiliste jõudude vahekorras ei ole oodata mingi­suguseid muudatusi. Saksamaa kantsler jäi mõneks päevaks Venemaale, kohtus Vene peaministri V. N. Kokovtseviga ja külastas Moskvat. Mitte miski ei tumestanud Saksa­maa ja Venemaa häid suhteid ning näis, et rahu kahe võimsa keisririigi vahel on kind­lustatud paljudeks aastateks - kuigi vahest mitte nendeks „kahekümneks aastaks", mille poole pürgis Venemaa geniaalne re­formaator Pjotr Stolõpin, kuid igatahes kuni selle ajani, mil Venemaa on lõpetanud oma sõjalaevastiku ümberrelvastamise, mida pidas väga tähtsaks valitseja keiser Nikolai II. Kuid juba kuu aega pärast keisrite tähtsat kokkusaamist Paldiskis saabus Peterburi Prantsusmaa uus peaminister Poincaré, kes pooldas aktiivset revanšipoliitikat. Tema Peterburi-külastus muutis Prantsuse-Vene sõpruse rõhutatud poliitiliseks manifestat­siooniks. Kuu enne seda olid Venemaa aja­lehed miskipärast teadlikult vaikinud asja­olust, et Saksamaa kantsler viibis Moskvas. Seoses sellega kirjutas ajaleht „Rossiiskaja Mõsl" Peterburi slavofiilide poliitilisi mee­leolusid silmas pidades: „Me ei tohi kerge­meelselt jutlustada aktiivset saksavaenulik­kust, mida meil mõnikord peetakse prog­ressiivse mõtteviisi tunnuseks." Katkend S.

S. Oldenburgi raamatust: „Vene poliitika püüdis säilitada rahu Euroopas. Selles olid ühel meelel nii valitseja, kadunud P. A. Sto­lõpin, tema järeltulija V. N. Kokovtsev kui välisminister S. D. Sazonov." Ühtaegu tavapäraselt rahuarmastava Eu­roopa-poliitikaga oli Venemaa sunnitud ka täitma oma traditsioonilisi kohustusi Balkani poolsaarel paiknevate slaavi rii­kide ees - see oli Euroopa tollasel poliiti­lisel kaardil väga kuum ja plahvatusohtlik punkt. V. N. Kokovtsev meenutas: „Balkani sündmused olid selleks ajaks omandanud silmanähtavalt ähvardava iseloomu. Sel­legipoolest ei toimunud mingisuguseid üksikasjalikke selgituste andmisi üldiste ja poliitiliste asjaoludega seoses ei minu ja Saksamaa kantsleri von Bethmann Hol­lwegi (...) ega Saksamaa saadiku Purtalesi ja Sazonovi vahel. Ma muidugi ei tea, mida kõnelesid kaks keisrit nelja silma all, kuid mul on alust arvata, et mitte mingisugu­seid sisulisi selgitusi kahe monarhi vahel rahvusvahelise olukorra kohta ei olnud. Valitseja lihtsalt vältis neid, ilmutades Sak­sa keisri suhtes suurt ettevaatlikust, kuna ta lihtsalt kartis teda ekspansiivse olemu­se pärast, mis ei olnud sugugi iseloomulik valitsejale endale. Korduvalt Sazonovit kü­sitledes kuulsin ma temalt ainult üht: „Me võime olla täiesti rahulikud: Saksamaa valitsus ei saa lubada, et Balkani sädemed süütaks Euroopas tulekahju. On vaja üks­nes rakendada kõiki abinõusid selleks, et meie kodukootud poliitikud ei tiriks meid mingisugusesse slaavi avantüüri."" (V. N. Kokovtsev, „Minu minevikust".) (Artikli jätku lugege ajalehe järgmisest numbrist.)