See üllatuste maa – Valgevene
Kadedavõitu vallaelanikele veel kord teadmiseks – oma reisid on sõitjad täies mahus ise kinni maksnud. Neli päeva Valgevenet (tuusiku hinna sees nii viisa kui tervisekindlustus) maksis sõitjale 3300 krooni.
Leedu-Valgevene piiril läheb aega, kuid piiriametnike suhtumine meisse on viisakas ja sõbralik. Siis algab Valgevene koos positiivsete üllatustega, milliseid tuleb kogeda ridamisi kõigil eelolevatel reisipäevadel.
Perestroika imelaps – Valgevene!
Sellist pealkirja kandis artikkel, millega oma Valgevene muljed oli kokku võtnud Silver Meikar. Ka ise ei oskaks paremat välja mõelda. Meie demokraatiat ja liberaalset turumajandust ülistava ja Lukašenkat materdava infotulva mõjul olid eelarvamused
loomulikud. Et – no mida see sovhoosidirektorist diktaator seal siis õige ära on suutnud teha! Seda aga, et on suutnud küll, tuli hakata kogema kohe Valgevenemaa pinnale jõudes. Teed, mis suundusid Minskisse, olid eeskujulikus korras, enne pealinna mitmerealised. Teeäärtes valitses piinlik puhtus, ootepaviljonid olid helevalged-helerohelised ainsamagi kriimuta, maantee kõrval laiusid hooldatud tasased põllud, taamal paistsid valgeks lubjatud loomakasvatushooned. Karjamaadel sõid rohtu mitmesajapealised lehmakarjad. Võsastunud ja umbrohtunud maalappi ei õnnestunud näha, kuigi sõitsime järgmistel päevadel päris tükk maad Minskist välja.
Vajadust kevadel tonnide kaupa maanteede äärest prügi korjata ja vandaalide reostatud bussipaviljone remontida siin nähtavalt ei olnud. Ja see oli esimene kord, kui Eestimaa pärast oli sügavalt piinlik.
Roolijoodikute elu on raske. Esimene vahelejäämine – load ära kolmeks aastaks, teine – vangi kaheks aastaks, kolmas – load ära elupäevade lõpuni!
Euroopa puhtaim pealinn – Minsk!
Mõningane kogemus seni nähtud-kogetud Euroopa pealinnadest sunnib sellele hinnangule kahel käel alla kirjutama. Valgevenelane armastab ja hoiab oma kaunist pealinna. Ja kaunis on ta küll, sest ehitatud on inimeste, mitte kinnisvaraarendajate huve silmas pidades.Pärast Teist maailmasõda purustati linn 80 % ulatuses. On alles jäänud pärastsõjaaegsed kvartalid, mida nüüd näidatakse turistidele kui ajalugu. Tänapäeva Minskis on laiad tänavad, palju rohelust, rohkesti moodsat arhitektuuri ja puhtus, mis ei ole võrreldav ühegi teise Euroopa linnaga. Kuritegevust peaaegu pole, öösiti võib linnas rahulikult liikuda. Ja sellist korda ei kindlusta karjakaupa ringi liikuvad miilitsad, vaid see on rahvusomapära, mis meil on kuhugi ammu-ammu kaduma läinud. Hoolimata politseist, mupost ja tuhandetesse ulatuvatest vangidest. Oli võimalust teist korda sügavalt häbi tunda oma kalli kodumaa ja selle võimetuse pärast kindlustada oma rahvale inimväärselt turvaline elukeskkond. Ehk lõpuks asuda piirama ka noorpättide karistamatust.
Palgad, pensionid, hinnad ja Lukašenka
Kuna Valgevene arengud on nii või teisiti kulgenud koos Aleksandr Grigorjevitšiga, ei ole viisakas temast ainult nime mainimisega mööda minna. Kes soovib Lukašenkat sünnipäeva puhul õnnitleda, saatku kaart või telegramm Minskisse 30. augustil. Siis saab suur juht 54 aastaseks. On abielus, ent kaasaga koos ei ela. Omab kolme poega, kellest viimane – Nikolai on abieluväline. Kui küsisime oma kenalt giidilt, kuidas rahvas Lukašenkasse suhtub, vastas Olga, et mitmeti. Rahul on eakamad ja puuetega inimesed, sest kuigi pensionid ei ole suured, on sotsiaalsed garantiid tugevad (odavad üürid, tasuta arstiabi, tasuta ravimid – täpsemalt – meie rahas tuleb viis krooni endal maksta). Giid koos töötava abikaasaga kinnitas, et nad saavad keskmiselt hakkama oma pere kulutustega, kuid ei suuda toetada lapsi. (Muide – viieliikmeline perekond saab Minskis korteri tasuta.)
Lukašenkaga ei ole rahul noored, sest mingil määral on piiratud sõna- ja trükivabadus. Osa teisitimõtlejaid istus ja istub trellide taga, mille tõttu EL kehtestas Valgevene poliitilisele eliidile mõneks ajaks sissesõidukeelu.
Olemata majandusteadlane, tuleb nentida fakti, et Valgevenes on suudetud säilitada oma tööstus ja põllumajandus, mille tulemusena on säilitatud töökohad ja elu maal. Tulemus – keegi ei käi mööda prügikaste ja ei oota pikas järjekorras välismaist toiduabi.
Riik tervikuna ei ole vaene. Minsk oli täis töötavaid kraanasid, mis ehitasid uusi korrusmajasid, teedevõrk oli taseme poolest võrreldav Skandinaavia maadega, külastatud ajaloolisi kindlusi (Mir, Nesviž) restaureeritakse. Öine valgustus pani Minski muinasjutulinnana mitmevärvilistes tuledes särama.
Hinnad olid Eestiga võrreldes osaliselt samal tasemel, osalt aga odavamad. Tõsine jama oli algul raha väärtusest arusaamisega, sest neli Eesti krooni võrdus 1000 Valgevene rublaga...! Mõningase peamurdmise järel selgus, et Eesti rahasse ümberarvutamisel tuleb maha arvutada kolm nulli ja jääk korrutada neljaga.
Ööbisime hotellis Belaruss (turistiklass**) ja einestasime hommikul 22. korrusel asuvas restoranis Panoraam. Toit oli pisut kõikuva kvaliteediga ja kohviks olid päris kehva maitsega lahustuva kohvi pakid. Ehk need, mille üle meie olime õnnelikud 20 aastat tagasi.
Kus käisime, mida nägime
Hea lugeja peab siinkohal vabandama möödavaatamisest Valgevene rahva keerulisest ja sõdaderohkest ajaloost. Meie leht seda infot ei mahuta, tuleb kasutada teatmeteoseid. 10. Juunil tegime linnaekskursiooni ja pärast lõunat suundusime Dudutki vabaõhumuuseumi (40 km Minskist). Muuseum meenutab meie Rocca al Maret, ainult Dudutkis sai kõigi töökodade (pagari, puskariajamise, tuuleveski jne) toodangut maitsta. 11. juunil sõitsime linnast välja (100 km Bresti suunas) ja külastasime ajaloolisi kindluslosse Mirskis ja Nesvižis. Nende põnev ajalugu paraku siia ei mahu. Mir Castle on 2000 aastast UNESCO kultuurimälestiste nimekirjas. (Meenutab Trakai lossi Leedus.)
12. juuni hommikul võtsime aega Minski turu külastamiseks. Taas pani imestama ilu ja puhtus. Palju müüdi maasikaid, mureleid, kirsse, kurke, tomateid jne. Pikemaks tutvumiseks ei jäänud aega, ees ootas 12 tundi kojusõitu.
___________________________________________________
Reisijate hinnangud
Eestimaa aasta põllumees Mart Timmi: „Oli väga meeldiv näha, et siin on põllumeest ja maaelu säilitamise vääriliseks peetud. Torkas silma, et masinapark on vanavõitu. Ju ei ole selle väljavahetamiseks veel ressurssi jätkunud. Kui meil on omaaegsed maaparandussüsteemid lastud võsastuda ja ummistuda, siis siin olid nad puhtad ja korras.”
Koolidirektor Robert (austraallane) ja tema eestlannast abikaasa Eva: „Oleme reisiga väga rahul. Head giidid, toredad bussijuhid ja vahva reisiseltskond. Aitäh! Ootame teid kõiki Austraaliasse külla!”
Laine, zootehnik: „Oli huvitav ja igati väärt reis! Hea oli näha säilinud maaelu.””
___________________________________________________
Kiitvaid hinnanguid reisile saaks vaevata veel palju-palju. Kuid olgu siinkohal märgitud, et rahulolu reisikorraldajate ja reisiseltskonna vahel oli vastastikune.
Aitäh, ABZ reisijuht Lennard ja bussijuhid Paul ja Kaimar! Alla kirjutanud grupijuht tänab omalt poolt reisijaid hea käitumise ja vapra kuumataluvuse eest, sest teise päeva 34° kraadi oli oi-oi kui soe! On ikka tõsi, et reisimuljed on rikkus, mida keegi ei saa ära võtta. Nii et järgmiste reisideni!
