Silmapiiri küljest lõigatud lipp
Äkitselt saab sellest justkui ilmutus. Kas seal mastis ikka on lipp, meie armas sinimustvalge?
Enne justkui oli. Tuleb ringi pöörata ja uuesti vaadata, enne kui taipad. Valge lumevaip maas, must raagus puudega metsaviir keskel ja pisut tumenev taevas selle kohal oli nii täpselt lipuvärvides, et korraks polnud selge, kus lõpeb tekstiil ja algab päris. Jah, see on tõesti meie oma lipp, siitsamast pärit. Samuti nagu teatakse, et ravimtaimed või õige toit peavad pärit olema samast raadiusest, kus nende pruukija elab ja liigub. Tõepoolest, miks peakski meie rahvuslipul laiutama näiteks punast või kollast, nagu enamikul riigilippudest. Kui seal oleks rohelist, siis kõneleks see ehk meie ürgsest üksolemisest elava loodusega. Kuid nagu Uku Masing on iga lehtpuu kohta öelnud – enamus aastast on ta ikkagi raagus. Suurem osa meie elust möödub argipäevas.
Vähemalt vabariigi aastapäeva paiku on meie armas kodumaa just lipu värvi.
Tuppa toodud või masti tõmmatud lipukangas oleks nagu välja lõigatud siitsamast silmapiiri küljest. See on osake meid ümbritsevast ilmapiirist ja kajastab meie maailmavaadet ja inimeseksolemist. Niisamuti, nagu kevadel sinilillekimp ja suvistepühal kased kambrit ehivad või jõuluks kuusk kesksele kohale saab, niisamuti võib meile armas ja oma olla rahvuslipp. Lipule on iseloomulik, et see lehvib alati meist kõrgemal ja liigub pisut kättesaamatuna ees. Olgu tegu seltsi, kooli, valla või maleva sümbolitega sel lipul, see kõneleb aadetest ja kokkulepetest, mida lipu alla kogunedes tähtsaks peetakse. Kuid ükski aatemees ei saa päriselt kätte ideaali, mida täiuslik sümbol kannab. Ükski lepinguosaline ei vasta täielikult kokkulepitud tingimustele, kuid eesmärgid peavadki olema meie suutlikkusest eespool, nii on mille poole püüelda. Iga komistus või väsimusehetk ei saa veel meile süüks. Olulisem on, et tõustes ja silmi lipule tõstes on teada, kuhu liikuda ja mida kalliks pidada.
Tõstame meie riigi tähtpäeval pilgu lipule. Meenutame eriarvamuste asemel seda, mis meid ühendab. Seda, mida meile väljateenimatult on antud, maa, rahvas, tervis, lähedased. Meenutame, et vabadus sellest rõõmustamiseks ja jagamiseks pole enesestmõistetav, vaid selle nimel on verd valatud. Et meie oma silmapiiripeegeldus saaks lehvida ka meie laste kohal, on kõigil igapäevaselt oma osa anda.
