Sõber
Aga seal, kus see ülev sõna tõesti väärtustatud on, seal sünnib midagi imelist: ühine, sõnulseletamatu aimdus, ühine veendumus, samasihiline püüe või vahest ehk ka erimeelsus, aga vastastikuse mõistmise varal, mil mõistmine ülendab erimeelsusegi kõrgemasse vormi, üksmeelde.”
Tegelikult on teisigi suure tähendusega mõisteid, mis aja jooksul devalveerunud (olgu üheks näiteks kasvõi sõna “seltsimees”). Põhjus võib olla selles, et inimesed tajuvad sõna mõõdet erinevalt ja mitte üksnes lapsepõlves, mil üsna tavaline oli öelda, et kui sa minuga ei mängi, siis pole sa minu sõber. Kahtlemata kahandab sügava tähendusega sõna ka selle pidevalt pillav kasutamine, ähmastades niiviisi mõiste väärtust. Loeb ka kogemus – inimene tunnetab päris sõpra alles sellise sõbra olemasolul, mis omakorda tähendab, et sõbra puudumisel jääbki päriselt tajumata selle tõeline tähendus. Sõnaraamatust saame teada, et sõber on kellegagi vastastikuse usalduse, sümpaatia, kiindumuse alusel seotud inimene vm olend. Põhimõtteliselt nii see ongi, kuigi selgesti paistab, et hingelise sügavuse kirjeldamiseks jääb siin sõnadest puudu. Täpselt nii, nagu armastusegi puhul. Pealegi, muu olendi suhtes pole vastastikulisus eriti mõõdetav, pigem inimese poolt oletatav või loodetav.
Kes on sõber?
Tõeline sõprus on tingimusteta ja pretsedenditu suhe või liit, kus puudub vajadus kompromissideks ja kirjalikeks kokkulepeteks. Tõeline sõprus on vabatahtlik valmisolek, või nagu ütles liibanoni päritolu ameerika kirjanik Khalil Gibran (1883–1931): “Sõber on vastatud vajadus.” Ilma sõbrata on inimene ilma toeta, samuti ilma võimalusest ise olla toeks. Sõprust on inimestele vaja, et kellelegi enam tähendada, kellegi peale loota, kedagi oodata ja usaldada. Vajadus sõbra järele ei peegelda niivõrd inimese sotsiaalsust, kuivõrd mõttekaaslust ja individuaalset lähedust.
Sünni poolest filantroop on juba isikuomaduselt paljude sõber, osates hinnata kõrgelt tuge, mida sõprus oma lihtsuses tähendab. Saksa filosoof, teoloog ja misjonär Albert Schweitzer (1875–1965) ütles selle kohta: “Sõber kuuleb minu südame laulu ja laulab seda mulle, kui ma ise unustama kipun.” Sarnane mõte on pärit ka ühelt tundmatult autorilt, et parim sõber on keegi, kes armastab sind siis, kui sa unustad armastada iseennast. Sõbral on luba sekkuda, kui näiteks kipud oma tegemistes enesekriitikaga liialdama. Kui asjad on üle pea kasvanud, võid märkamatult tasapisi langeva enesekindluse tõukel hakata vigu tegema, endale järjest julmemaid nõudmisi esitades. Sellises olukorras on just sõber see, kes su “maa peale” tagasi toob ja liigsest taagast vabaneda aitab. Mõistagi ei tähenda see, et sõprusele oleks justkui mingi spetsiaalne ülesanne antud. Tahaks siinkohal küsida, kas sõbra suhtes saab üldse olla mingeid nõudmisi, või kas sõbra nimel millestki loobudes saab hetkekski kahelda? Me võime ju alati teiselt midagi suurt oodata, loota, kuid kas me tohime seda sõprusele tingimuseks seada? Sõpruses ei saa olla pealetükkiv ega nõudlik, alati tuleb austada sõbra privaatsust. Sõprus on lihtne, sest sõber ollakse sõbra pärast. Siinkohal, kasutades ameerika kirjaniku Ethel Watts Mumfordi (1878–1940) ütlemist, sobib tõdeda: “Jumal andis meile sugulased; Jumalale tänu, oma sõbrad saame endale valida” …
Ühe asjaoluga on auväärt kirjanik jätnud siiski manipuleerimata, et kui parim sõber on juhtumisi ka sugulane, milles pole midagi ilmvõimatut, on jumala käsi isegi natuke asjaga seotud. Samas võib ju juhtuda, et parimast sõbrast saab sugulane tänu suguseltside ühinemisele, näiteks kellegi abiellumisel – sealgi on märgata jumala kätt. Tegelikult pole midagi halba, kui parim sõber on sugulane, ja kuni kuuluvusest sõltuva neutraliteedi puudumine suhet ei pingesta, ei ohusta sõprust miski. Mida aga üldse on mõeldud väitega “sõpra valima”? Valimisi ju sõna otseses mõttes ei toimu. Pigem tähendab see, et sõprus võetakse omaks ja soov jätkuvalt suhelda lihtsalt sisaldab sõpruse juurde kuuluvaid elemente. Sõpruse omaks võtmine võib olla spontaanselt vaistlik, või koguni aprioorselt intuitiivne nõustumine.
Leidub ka neid, kes võivad ülimaks pidada hoopis mõnda abstraktset sõprust. Näiteks prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja Victor Hugo (1802–1885) kirjutas oma romaanis “Hüljatud” (1862): “Raamatud on külmad ja kindlad sõbrad!” Suure kirjanikuga oponeerimata jätaks siinkohal sellise sõpruse vastastikulisuse rohke fantaasia meelevalda ning jätkaks näitega samast romaanist. Kirjanik toonitab seal ohtlikke inimlikke omadusi kõrvutades: “Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõrtsukaid. Need on välised hädaohud – väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused – need ongi vargad; pahed – need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis.” Muuhulgas loeb siit välja üleskutse eeskätt iseenda sõber olema. Eelarvamused on reaalsusest mööda hiilivad oletused, mis sõpruse kontekstis võivad valele teele juhatada. Pahelisus on jällegi sõna otseses mõttes potentsiaalne sõpruse peletaja, mistõttu inimene võib isegi iseennast mitte sallida, saati siis sõbraks pidada. Loomu poolest aga loodab inimene valdavalt headusele …
Üldlevinud on seisukoht, et inimese parim sõber on koer. Julgen sellele klišeeks kujunenud väitele vastu vaielda, sest koerale ei ole suhtes inimesega antud kuigi suurt vabadust. Kõigepealt peab koer vastama peremehe ootustele – täitma korraldusi, kuuletuma, ei tohi karva ajada ega tuppa junni teha. Inimene näeb enda kõrval koera kui truu-alandlikku alluvat, vastavalt inimese maailmas kehtivatele reeglitele. Mis sõprusest saab juttu olla, kui suhe pole võrdselt vastastikune, vaid pigem tingimuslik. Võib-olla esimese hundiga, kellele koopa suu ette ase tehti, oli inimese ja looma sõprus ehtne – puhas teineteisega arvestamine. Kas aga inimene talitas “parima sõbraga” õigesti ja ausalt kui temaga eksperimenteerima hakkas, aretades aja jooksul erinevaid tõuge, lähtudes peamiselt enda huvidest ja vajadustest. Sõpru küll valitakse, kuid neid ei tehta ringi ega kasvatata ümber. Tänaseks on tõuaretus tootnud sobiliku tunnusega koera pea igale maitsele, kuid ikka jõuab suur hulk “sõpru” varjupaika. Loom on inimühiskonnas hoolealune, kes mistahes põhjusel iseseisvudes pöördub ürgjuurte juurde tagasi, muutudes sageli ohtlikuks kikjaks, või siis hukkub. Inimesele meeldib rääkida oma lemmikloomast kui sõbrast, kuid kas ta ise ikka on seda sõprust väärt – tavaliselt hülgab ta looma niipea, kui karm elukäik selleks sunnib. Ta ei ole valmis asetuma loomaga samale tasandile ega jagama temaga kõike samal positsioonil, rääkimata nõustumisest olema kellegi pikaajalise eksperimendi tulemus. Pigem saab säärase “sõpruse” puhul rääkida ei muust kui meeldimisest, ehk et hoolides oma loomast on inimene hooldaja, poolehoidja või kui moodsamalt öelda, siis fänn, mis sõbratähenduselt võrdne näiteks õllesõbraga. Tõelist sõprust ja sõprust loomaga pole võimalik mitmete inimese poolt loodud normide tõttu samasse dimensiooni asetada. Kes teisiti tunnetavad, lihtsalt valetavad enesele või on ise loodusseisundisse tagasi pöördunud …
Koos sõbraga
Sõprus ei eelda ilmtingimata pidevat koosolemist või vahetut kontakti, piisab sellestki, kui sõpra mentaalselt tajuda. Selleks annavad hea eelduse ühised huvid, sarnane maailmatunnetus ja väärtushinnangud. Samas on sõprusele kosutavad ka ühised ettevõtmised, väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse või näiteks paika, mis sõprusele omamoodi siduvaks sillaks. Vabalt sobib selleks täiesti tavaline paik, kuid ka praktikaväline filosoofiline maastik. Tõeline sõprus ei tunne piire, välja arvatud kõik need, mis sõpruse välistaksid. Saksa päritolu ameerika näitleja ja laulja Marlene Dietrich (1901−1992) näiteks hindas sõbra puhul kõrgelt alatist valmisolekut ning on öelnud: “Loevad vaid sõbrad, kellele kell neli hommikul võid helistada.” Küllap sai tema tuge juba sellestki kui sõbra häält kuulis. On ka neid sõpru, kes sõidavad koos puhkusele, lõõgastuvad mõnda aega näiteks kuskil veesolina saatel, naastes seejärel igapäevaste toimetuste juurde “täis laetud akudega”. Võimalusi, mida sõbrad koos ette võtavad, on väga palju – herbaariumi või markide kogumisest alpinismi või isegi meditatsioonini välja. Ühine ettevõtmine sõbraga kulub marjaks ära ratsionaalsemalgi moel, kui näiteks koos arutledes jõuluaegsele kommertsvägivallale vastu panna ja niiviisi paljud mõttetud kingitused ostmata jätta. Tänase kiire elutempo juures võib üsna lihtsalt ahvatlustele alludes mõtlematult priisata ning on lausa suurepärane, kui just sõber seda ohjeldada aitab. Esineb aga sedagi, et sõbra lähedust on kohe hädasti vaja, mis paneb teda lausa ootama. On siis selle põhjuseks mingi meeleolu või hoopis pikem eemalolek, polegi tähtis ning säärast ootamist võib näiteks järgneva luulereaga kirjeldada:
Süüta tuli, sest sõber on tulemas,
Läida leegid, et näha ja tunda,
Et kui saabub ta, silmis siis säramas,
Soovivalgust ja soojakulda.
Sõpra oodata on hea nagu alati,
Veidi venib aeg, aga lubati tulla.
Hingele enne kui meelitust jagati
Tuuldus tubagi, aken mil valla.
Sõber tuleb, ta tuleb teda oodates,
Aina tuleb, sest kostuvad sammud.
Selles kohalejõudmise lootuses,
Unub seegi, et ootad ju ammu ...
Süüta tuli, sest sõber on tulemas,
Kogu aeg on ta tulekut tunda.
Tuulesosina öeldut kuis uskumas,
Et mu sõber just praegu saab tulla ...
Nagu sõpra oodatakse, nii minnakse ka sõbra juurde, või kutsutakse teda kaasa. Tunnetades sõpruse erilist sügavust, lausus kord ameerika filosoof (pragmatist), sotsioloog ja psühholoog George Herbert Mead (1863–1931): “Kui sõber kutsub, siis homset ei ole” … Selle mõttetera intensiivsus garanteerib jõuliselt kindlustunde, milleta näiteks koos luurele ei mindagi …
Sõbraga jagamine
Rooma riigimehelt Cicerolt (106 –43 eKr) pärineb teada-tuntud tõde, et tõelist sõpra tuntakse hädas. Veel on ta öelnud, et elu ei ole midagi ilma sõpradeta. Usun, et nende väidete paikapidavust võib kinnitada väega palju inimesi. Ka siinkirjutaja saab sellepärast oma sõbrale tänulik olla. Hätta sattumist, mis sageli kipub olema paratamatu juhus, ei teata tavaliselt ette. Samas, alati on parem sõbraga hoopis rõõmu jagada, mis saadud tõelisest õnnestumisest. Ameerika kirjanik ja humorist Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens, 1835–1910) on öelnud: “Mure hoolitseb ise enese eest, aga ammutamaks rõõmu kogu täiust, peab sul olema keegi, kellega seda jagada.” Niiviisi jagatud rõõm kahekordistub, pannes rõõmustajad kõige üle mitmekordselt heameelt tundma. Loomulikult ei tule sellest välja lugeda, et kirjamees ei pea muresid sõpruse teemaks. Pigem julgustab ta selle väitega kõike positiivset jagama, sedaviisi sõprust tugevdama, sest mures tuntakse sõpra niikuinii. Kui õnn jääb jagamata, võib mõnikord seda isegi õnnetuks õnneks nimetada, samas õnne jagamine vale inimesega võib valmistada elu suurima pettumuse …
Üks hinnatumaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid näitekirjanik Jean Racine (1639–1699) asetas oma loomingus tegelased julmadesse piirolukordadesse. Nad pidid võitlema iseenda ja oma tunnetega, isegi oma saatusega, mil inimene lõpuks siiski allub kõrgemale jõule. Täiesti alusetult süüdistasid vaimulikud ringkonnad teda pimedate kirgede õigustamises, sest tegudele ajendava inimliku ürgjõu esiletoomisel pidas Racine oluliseks hoopis õnne jagamist, öeldes: “Õnn näib olevat jagamiseks loodud” … Võimalik, et õnne jagamises peegeldub ka omamoodi sõbra siiruse etalon – kui tunned tema õnne pärast rõõmu, on sõbrasuhe ehtne, kui kadedust, oled silmakirjalik. Samas ka teistpidi – kas soovid oma rõõmu teisega jagada või hoiad seda vargsi enda teada. Asi võib ju tunduda justkui sõpruse testrina, kuid vaevalt, et tragöödiameister seda silmas oleks pidanud. Pealegi, tõelised sõbrad testimist ei vaja.
Hea sõber ei oota oma sõbralt otseselt midagi, sest isegi õnne jagamine lihtsalt leiab aset, ilma spetsiaalselt esile kutsumiseta. Tõeline sõprus on puhas suhtepraagist, ega sisalda ebaloomulikku punnimist. Sõprust, selle täiuslikumas tähenduses, hoiavad koos inimese parimad loomulikud kvaliteedid, millest olulisimad on ausus ja siirus. Peamine, mis sõpradel kindlalt olemas, on üks lihtne ja pingevaba teadmine, mille kohta antiik-kreeka filosoof Epikuros (341−270 eKr) on väga tabavalt öelnud: “See ei ole niivõrd sõbra abi, mis meid aitab kui alaline teadmine, et nad meid aitavad.”
