Planeet Maa kuju ei ole inimeste teadmistes alati olnud geoid, nagu me nüüd teame. Algselt arvati, et Maa on tasapinnaline, siis kerakujuline või koguni poolustelt väljavenitatud nagu ameerika jalgpall. Struve soovis Maa kuju täpsustada ja kohtudes Karl Tenneriga, kes samuti tegeles maa mõõdistamisega, asuti mõõtma meridiaani (kujuteldav joon ühelt pooluselt teisele) lõiku. See oli tohutu töö, sest meridiaani mõõdetava lõigu ehk kaare pikkus oli 2822 km Põhja-Jäämerest Musta mereni. Mõõtmine ei toimunud maad mööda, vaid põhiliselt arvutamise teel 258 kolmnurgast koosnevas ahelas. Aga oli ka kümme lõiku ehk baasjoont, mida mõõdeti maa pinnal - latiga. Üks neist oli Eestis Simuna ja Võivere vahel.

Mõlemad otspunktid tähistati 1827. aastal 2x2 m vundamendiga maa sees, millele kinnitati graniitplaat vasest vardaga keskel. Pealkirjas vihjatud saladus seisneb selles, et 1941. aastal oli Võivere otspunkt samas seisundis nagu omal ajal rajati, praegu aga vaskvardaga graniitplaati enam seal ei ole. Selle asemel on tsentriauguga graniitkivi. Saladuse asjaolude ilmsikstulekust allpool.

Juuli lõpus 1941 käis Võiverest sõda üle. 29. juulil põletati vene poole initsiatiivil maha neli maja ja tapeti viljarõukudesse peitu pugenud kaks naist. 30. juuli hommikuks oli venelastel side ja ülevaade olukorrast kadunud, mis järeldub sellest, et hobusupikatel sõitis veskist mööda Simuna poole suppi viima. Surnuaial olid aga juba sakslased ja peagi kihutas supikatel tuhatnelja Kurtna poole tagasi. Veidi hiljem sõitis sama teed venelaste soomusauto. Ka see kihutas varsti tagasi. Veski juures peatumata lasti sealt üks mürsk veski seina. See tekitas 2 m paksuses kivimüüris ainult kanapesa suuruse augu. Teine mürsk sihiti jahukottide allalaskmise luugi alt sisse, mis lõhkes veski sees. Veskis olid aga sõja eest varjul peale oma pere ka naabrid. Kolm inimest sai haavata. Pärast seda lahkuti veskist ja veski juurest ning jõuti ohutusse kaugusesse enne kui sakslased hakkasid veskit kahurist pommitama. Üks mürsk lendas veskist mööda ja lõhkes põllul ning tappis mullika. Pärast rinde üleminekut ja koju naasmist vedas Tuuleveski talu peremees Johannes Pilt (1891-1957) mullika korjuse veski juurde pinumaale, et see seal maha matta. Asudes auku kaevama põrkas labidas ühes, teises, kolmandas kohas umbes 20 cm sügavusel vastu kivi. Kaevaja kühveldas tükikese pinnast kõrvale, et näha, milline suur kivilahmakas seal peitub, mis kaevamist takistab. Siis ilmneski, et all on lubjamördiga ehitatud müür, millel vaskvardaga graniitplaat.

Sellel ajal ei teatud sealkandis Struvest ega tema baasjoonest midagi. Ka Simuna otspunkti tähistava tüvikoonuse sarnase graniittulba kohta räägiti, et katk olevat seal kunagi pidama jäänud (võibolla Simuna algse nime Katkuküla tõttu).

Johannes Pilt ei olnud kooliharidust eriti saanud. Oma hariduse kohta ütles ta, et neli talve. Aga tema kirjadest ei olnud ortograafilist viga võimalik leida, kui ehk oli mõni kirjavahemärgi viga. (Toon selle näite sellepärast, et tänapäeval kirjutavad mõned põhikooli lõpetajadki jämedate vigadega). Tal oli alati tellitud ajaleht ja põllumajanduslik ajakiri, milles toodud nõuandeid ta oma 8 ha suurusel krundil rakendas. Leides müüri ja vaskvardaga plaadi sellel, ütles talupoja tarkus talle, et see ei saa olla midagi juhuslikku, see peab midagi tähendama ja ajas mulla tagasi ning plaat koos vardaga jäid oma kohale.

Eesti geodeet Georg Želnin (1910- 1985) (habemega mees, omaaegne hobiilmaennustaja Vadim Želnin oli tema vend) leidis 1947. aastal teostatud kaevamisel küll vundamendi, kuid tema versiooni järgi ilma graniitplaadita. 2001. aastal Maa-ameti poolt teostatud ülevaatusel leiti, et graniitplaadi asemel on puuritud auguga ümar kivi.

Saladus on - millal kadus vaskvardaga graniitplaat ning kes ta viis ja kuhu viidi ning kes ja millal pani plaadi asemele sissepuuritud auguga ümara kivi. Muuseas, ka 1930-ndatel aastatel otsiti Võivere otspunkti, kuid ei leitud ja arvati, et see on hävinenud.

Langeb ära oletus, et keegi kohalikest kõrvaldas graniitplaadi. Esiteks - enne kolhoosiaega ei tulnud Eestimaal keegi mõttelegi minna võõrasse õue kaevama. Teiseks - asjatundmatu inimene ei oleks vaskvardaga plaati puuritud auguga kiviga asendanud. Plaadi kiviga vahetaja pidi olema asjast teadlik ja asjatundja, et panna varem valmis meisterdatud auguga kivi vaskvardaga plaadi kohale. Aga miks ei ole seda kusagil registreeritud?

Kui oletada, et vahetuse tegi Želnin 1947. aastal, siis hakkab asi enam-vähem klappima. Jääb siiski küsimus - miks ta vahetuse tegi ja miks ta sellest kusagil pole kirjutanud ning kuhu ta vaskvardaga plaadi pani? Pole loogiline arvata, et teadlane sellest oma koduaeda näiteks päikesekella meisterdas.

Kusagil peab see plaat olemas olema. Teame, et Želnin oli 1947. aastast alates Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadur. Teame ka, et pärast Tartust lahkumist 1838. aastal läks Struve rajama Pulkovo Observatooriumi (Peterburi lähedal). Meie teadlased võiksid neid seoseid uurida. Suhted ju Eesti ja Vene ärimeeste, teadlaste ja kultuuritegelaste vahel ei ole nii pingelised nagu poliitikute vahel.

Kaljo Pilt
Porkunis, 05.09.2011

P.S.

Minu lapsepõlv möödus Võiveres Tuuleveski talus. Olin üks kolmest, kes veskis lõhkenud mürsukillust haavata sai. Haavata saanud naabrinaine suri arstiabi puudumise tõttu.
K.P.