Suguvõsauurimise harrastusel ei ole otsa ega äärt

Jätkame eelmises lehes alustatud teema tutvustamist.

Kui kodus ja sugulaste juures on eeltöö tehtud, siis võib asuda esmaste arhiiviandmete kallale. Tänapäeval saab seda teha internetis, arvuti tagant tõusmata. Päris paljud arhivaalid on kättesaadavad Eesti Ajalooarhiivi kodulehelt leitava Saaga andmebaasi kaudu, kuhu lisandub jätkuvalt uusi arhiividokumente.

Kirikumeetrikad

Kirikuõpetajad hakkasid Eesti talurahva üle arvestust pidama juba mitusada aastat tagasi. Tänu pastorite üleskirjutustele on meil võimalik teada saada, kes olid meie esivanemad ja teised nendega samal ajal samas kandis elanud inimesed. Igal kirikul oli oma kogudus, mille moodustasid ümberkaudsete külade elanikud. Et nende kohta andmeid leida, peab teadma, millise kiriku hingekirjas otsitavad inimesed on olnud. Seda selleks, leida üles just õiged kirikuraamatud. Piirkonda, kus koguduseliikmed elasid, nimetati kirikukihelkonnaks. Eesti alal oli 20. sajandi algul umbes sada kihelkonda.

Sünnid, abiellumised ja surmad kanti kronoloogilises järjestuses vastavatese raamatutesse - kirikumeetrikatesse. Eesti ala kõige vanemad säilinud meetrikad on Saaremaa Valjala kihelkonna omad alates 1590. aastast. Ajast enne 1660. aastaid on säilinud veel kümnekonna kihelkonna meetrikad.

Enamik Eesti ala kihelkondade meetrikaraamatuid algab aastatest 1720-1730, kuid harva on need säilinud täielikult. Lüngad tekkisid kirikuraamatutesse siis, kui näiteks koguduse pastor vahetus või puudus ajutiselt üldse. Tühimikud võivad ulatuda paarikümne aastani. Kuni 19. sajandi lõpuni koostatud Eesti ala meetrikate originaaleksemplarid asuvad Tartus Eesti Ajalooarhiivis.

Personaalraamatud

Teine liik peamisi kirikuraamatuid on personaalraamatud. Nendes on talletatud koguduseliikmete nimekirjad talude kaupa. Personaalraamatuid peeti jooksvalt ning uus raamat koostati tavaliselt iga 15-20 aasta järel. Kõige varasemad Eesti ala personaalraamatud on säilinud 17. sajandist. Alates 1834. aastast olid need luteri koguduste jaoks seadusega kohustuslikud ning seepärast on need sellest ajast alates olemas praktiliselt iga kihelkonna kohta. Personaalraamatutes on andmed esitatud perekonniti kas tähestikulises järjekorras või kihelkonna alal asuvate mõisate kaupa. Enamiku Eesti ala 19. sajandi personaalraamatute originaalid asuvad samuti Tartus Eesti Ajalooarhiivis.

Pärast 1842. aastat hakkasid paljud Eesti ala elanikud minema vene õigeusku. Õigeusu kogudustes personaalraamatuid ei peetud, kuid mõne koguduse kohta on siiski olemas liikmete nimekirjad. Neid nimetatakse sarnasuse tõttu luteri koguduste personaalraamatutega sageli ekslikult samuti personaalraamatuteks.

Hingeloendid

Lisaks kirikuraamatutele hakati alates 1782. aastast Eesti alal korraldama hingeloendusi, mille käigus pandi samuti mõisate, külade ja talude kaupa kirja kõik inimesed. Need olid omalaadsed rahvaloendused, mis toimusid inimeste kohta pearahamaksu arvestamiseks. Kokku toimus Eesti alal seitse hingeloendust ja üks vaheloendus oli veel lisaks 1826. aastal. Viimane loendus toimus 1858. aastal. Ka hingeloendite originaaleksemplarid asuvad Tartus.

Teised arhiiviallikad

Ülaltoodud arhiiviallikad on esmased dokumendid, mida kasutades on võimalik oma uurimustega üsna kiiresti edasi liikuda. Siiski tuleb nendes Saaga andmebaasist leitavates allikates mõnikord ette nii ebatäpsusi kui ka vastuolusid andmete vahel. Ärgu see uurijat heidutagu - ka pastorid ning hingeloendite koostajad olid ekslikud inimesed ning võisid vigu teha. Mõnikord jäävad uurimise käigus tekkivad küsimused pikaks ajaks vastuseta, mõnikord võib aga juba kiire analüüsi põhjal selgusele jõuda, milliseid üksteisega vastukäivatest andmetest lugeda õigeks, milliseid aga mitte. Mõnikord on võimalik alles pärast mingi lisateabe hankimist õige vastus leida. Siin võivad abiks olla adramaarevisjonide protokollid, leerilaste, armulaualiste ja kihlatute nimekirjad ning vallaja linnaelanike nimekirjad. Samuti võib abi olla vallas elanud nn võõraste inimeste nimekirjadest ja sõjaväeteenistuskohustust omavate isikute nimekirjadest. Suguvõsauurimises kasutatavatest arhiividokumentidest ammendavat loetelu koostada on pea võimatu, sest isikuloolisi andmeid võib leida väga paljudest allikatest. Kõik sõltub sellest, kui põhjaliku uurimuse koostamist soovitakse.

Tegelikult ei saa ükski suguvõsauurimus mitte kunagi päris valmis. Vanemad põlvkonnad varisevad manalasse ning uued ilmakodanikud tulevad nende asemele. Praegu elavate ning kunagi varem elanud inimeste elusaatuste kohta selgub ikka ja jälle midagi uut. Ehk kasutades vanarahva kõnepruuki - suguvõsauurimise harrastusel ei ole otsa ega äärt.