Tar­tumaal Rasina vallas sündinud Daniel Vard­ja kolis pensionipõlves elama oma abikaasa Helmi kodukohta Iisakusse, kus ühistööna hakati rajama kohalikku koduloomuuseumi, mis ametlikult asutati 1975. aastal.

Daniel Vardja elutööd meenutasid Iisaku rahvamajas muuseumi tänane di­rektor Vallo Reimaa, muuseumi kauaaegne kunstnik Kaja Tina ning D. Vardjalt direktori ülesanded esimesena üle võtnud Tiit Saare. Isiklikke mälestusi Daniel Vardjast jagas veel endine Iisaku näidissovhoosi töötaja Ingrid Tisler ning Vardjate sugupuud tut­vustas kodu-uurija Heino Tonsiver.

Kuna lisaks ajaloohuvile oli Daniel Vardja ka suur muusikasõber, siis järgnes sõnavõttudele Iisaku rahvamaja koostatud eeskava, kus astusid üles Iisaku regilauljad, kunstide kooli õpetajate ansambel, viiuli­duett, Mäetaguse kapell „Kimp" ning finaa­lina Karpide suguvõsa pereansambel.

Pärast kontserti liiguti rahvamajast üheskoos Iisaku surnuaiale, et avada perekonna hauaplatsil Daniel Vardja mä­lestuskivi, mille valmimist toetasid Iisaku Vallavalitsus, Iisaku Muuseumi Sõprade Selts ja Vardjate perekond. Mälestuskivi sis­seõnnistamise tseremoonia viis läbi õpetaja Peeter Kaldur, muusikalise järelhüüde esitas Iisaku naisansambel „Ristikhein".

Mälestuspäeva lõpetas Daniel Vardja elutööd tutvustava näituse avamine Iisaku muuseumi kaminasaalis koos piduliku ban­ketilauaga, mille oli katnud Dello pagariäri. Seekord astusid sõnavõttudega üles riigiko­gu liikmed endine maavanem Rein Aidma ning Iisakust pärit Mati Raidma, kes andis muuseumi tuletõrje ajaloo kollektsioonile üle ka järjekordse eksponaadi - Päästeameti peadirektori ametivormi koos Moskva Tu­letõrje Akadeemia lõpumärgiga.

Daniel Vardja andis Iisaku rahvale tagasi tema ajaloo, väärikuse ja enese­uhkuse. Nüüd on ta ise aja­looks saanud ja muutunud lahutamatuks osaks Iisaku uhkustundest oma suurkuju­de üle. Järeltulevate põlvede ülesanne on seda mälestust edasi anda. Kes on uhke oma mineviku üle, sellel on ka tulevik!

Iisaku muuseumi pere tänab kõiki, kes mälestus­päeva õnnestumisele kaasa aitasid.