Viimsi Kool on teadusaasta koostööpartner teaduse populariseerimisel ja meie tegevused kannavad endas teadusaasta eesmärke.

23. septembri õhtul sai meie koolist üks pisike killuke üleeuroopalisest teadlaste ööst, kui kõigil huvilistel oli võimalik kaasa lüüa põnevates teadustubades, mida juhendasid Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli, Sisekaitseakadeemia ja Eesti Maaülikooli teadlased.

Ekslikult arvatakse, et teadlased on igavad, prillidega hallid kujud, kes istuvad kuskil laborihämaruses ning teistega väga ei suhtle. Iga osaleja võis veenduda selles, et see on müüt. Teadlased on väga huvitavad inimesed, kes oskavad oma tegemisest väga põnevalt rääkida ja mis peamine, nende tegemised puudutavad meie igapäevaelu.

Me peame väga paljusid asju iseenesestmõistetavaks, sest nad on ju olemas, aga sageli ei jätku meil piisavalt aega või kannatust, et süveneda asjade olemusse - miks nad on ja kuidas nad toimivad. Seda kõike oli võimalik teha "Teadlaste Ööl Viimsi Koolis".

Grete Jürgensoni (11.a) ja Martin Siimanni (12.b) teadusteater andis kogu õhtule meeleoluka sissejuhatuse, mis lõppes efektse tulemänguga katseklaasis. Aulast suunduti koos juhendajatega klassiruumidesse ja sukelduti teadusmaailma sügavustusse.

Kahe tunni jooksul oli võimalik osaleda 10 erinevas teadustoas ja saada vastused sellistele küsimustele, nagu kuidas toimub käitumismustrite kaardistamine, mida kujutab endast spektroskoopia ja kuidas sellega määrata morsi kontsentratsiooni, millised on kartograafilised uurimismeetodid, kuidas on omavahel seotud IT ja ajud, kuidas töötab fotorobot, kas on võimalik näha Andromeeda galaktikat ja kaksiktähti, millised saladused peituvad inimeses, kuidas toimub 3D maailma loomine.

Õhtu jooksul külastas teadustubasid üle 250 huvilise ja rõõm oli tõdeda, et nooremad õpilased olid kaasa võtnud oma vanemad ja üheskoos hangiti uusi teadmisi põnevatest valdkondadest. Teadlastele jäi meie üritusest positiivne mälestus ja nii mõnigi küsis, kas tõesti tehakse koolimajas midagi sellist.

Loodetavasti nakatus nii mõnigi õpilane teadusepisikust ja kannab seda endaga kaasas. See ei ole midagi sellist, millest tuleks kiiresti lahti saada, vaid tuleb leida võimalusi selle pisiku levitamiseks. Kust kasvavad peale tublid loodus-, täppis- ja tehnoloogiavaldkondade noored teadlased, kui me ei paku neile võimalust kohtuda oma ala tippspetsialistidega? Küsimused "miks" ja "kuidas" tulevad iseenesest ja mida rohkem me millestki teame, seda enam oskame analüüsida meie ümber toimuvat, näha põhjuseid, luua seoseid, ennustada tagajärgi.