♥♥♥

Laekvere näitetrupp tuli välja ehtsas külateatri laadis etendusega, mis kokku seatud mitmest allikast. Kasutatud on kunagise Eesti põllumajandusajakirjaniku, näitekirjaniku ja publitsisti Olev Antoni (19351998) loomingut. Olid ju Antoni külaelu kajastavad kirjatööd („Laudalüürika“ jt) väga populaarsed rahva hulgas. Tihti ammutas ta materjaligi oma Päde külast, mis asub Vaimastvere ligidal Jõgevamaal. Koloriitsed tegelaskujud annavad ennast vormida kauaks meelde jäävateks lavatüüpideks.

Näidendi on kokku seadnud Õilme Lainesaar ning selle tekst võimaldab väga erinevaid lahendusi. Ei taha Laekvere tublisid näitlejaid kritiseerida või mingil muul viisil etteheiteid teha, sest probleem ei puuduta üksnes neid. Jutt on liigsest viinapruukimisest laval kui lavategevust käivitavast mootorist. „Külarapsoodia“ tinglikku nimetust kandev lavastus, mis oli ka festivalil ettekantutest esimene, algas Hugo nimelise külamehe kärakavõtmisega ja uinakuga lavarambil... Edasi tuli „rüüpamist“ veelgi, ka naised osalesid selles rituaalis.

Arutelul tõsteti esile näitlejate kostüüme, meeldis piltide vaheldumine jm. Ka mõned kasulikud sõnad öeldi lavalise liikumise kohta.

Sonda näitering oli samuti tekstimaterjali elust enesest võtnud, sedapuhku hargnes laval kohtulugu, mis oli nii naljakas kui ka elutruu. Nagu kuulda oli, polnud lavastajal Maie Nõuakasel (kes on ka teksti autor) muud, kui kohalikud juhtumused tekstiks vormida ja publikule ette kanda. „Püsti, kohus tuleb!“ pani ka kogu saali tõusma. Asja sisuks oli puukuuri lõhkumise lugu, milles süüaluseks oli hädavaresest naisterahvas Jelisaveta Vassiljevna. Peagi selgub, et kuur kuuriks, asi veel millest pikalt rääkida, pealegi asi segane. Kohtusaalis hargnevad hoopis teised jutud, süüdistused ja tavaline loba, mis viib kogu juhtunu sarkasmipõhisele „tühikäigule“. Arutelul kiideti kohtusekretäri stiilset, väljapeetud maneerlikkust, kohtuteenri andumust oma „peenele“ elukutsele. Urmas Lennuk arvas sondalaste tüki kohta, et sisule oli leitud kiiduväärt vorm. Arvati ka, et materjal näitemänguks oli oskuslikult valitud. „Väga eluline“ - selline hinnang jäi kõlama.

Võhma trupp tuli välja sajaaasta taguse looga „Ärakadunud poeg“, mille oli põhjalikult kaasajastanud ja lavale seadnud UrmasLennuk. Ühtlasi on see meenutus Võhma rahvamaja 100-ndast juubelist. Näitemängu autoriks on Rudolf (Ruts) Baumann, meie kunagine tuntud näitleja, lavastaja ja elukunstnik. Tantsud on õpetanud Ivi Lehtmets Kadrina keskkoolist. Etendus on mitmeti tõlgendatav, allegooria ja tegeliku elu ilmingud segunevad. Mees-Põõsas on hea leid, kelle rahalaenamine ja vigurid annavad välja nüüdisaja poliitiku (?) või ärimehe kuju, kes maaelust võõrdununa ajab linnas tähtsaid riigiasju. Trupi üldisest mängulustist eristuv Ink (Jüri Levo) oma jänkilikus olemises ja väljenduslaadis lisab olulist tuge kaasaegsuse rõhutamisel. Jüri Levolt oli see tugev esitus. Kuigi lavastuse lõpuosa kippus mõnevõrra pateetikasse, oli see siiski hea lavaline lahendus rahva väärikusest, kultuurist ja ...rahast. Tantsulised osad kinnitasid seda kõike oma folkloorsel kombel ning andsid etendusele hoogsa rütmi.

Läsna rahvamaja kui festivali korraldaja näitas ka seekord oma näitemängulist küpsust. Lavale jõudis trupi juhi ja lavastaja Ene Piholi kirjutatud mütoloogiline lugu „Kaanjärve koopa saladus“, mille ajalooline algvariant pärineb samast lähedalt Kaanjärve kandist. Etenduse kujundasid Kristi Leppik ja Piret Mildeberg, nõuannetega abistas näitleja Ülle Lichtfeldt. Mitmetasandiline lavastus koosnes draamaosast, regilaule esitavast koorist ja solistidest ning instrumentaalsest saatest. Jaanipäeval hargnev nukravõitu (pereema surm) lugu seondub rahvalike kommete ja heal tasemel mängulisusega. Etendus jättis mulje kui terviklikust lavalisest jutustusest, kus üleminekud ja tempod vaheldusid sujuvalt ning vaataja võis kõikehoomavalt etenduse käiguga kaasas käia. Peaosalise, isa Itikase rollis esines väärika vaoshoitusega Eerik Väärtnõu, oma „baabajaaliku“ otsustavusega mõjus naabrieit (ka Kalda Juula) Ene Pihol, ujedate ja liikuvatena, otsekui õhulistena tõusid esile peretütred Mari (Katrin Väärtnõu) ja Liisi (Lisete Laisaar). Kammerkoorile andis hääle kätte dirigent Anneli Mäeots, lõõtsaloo lõi lahti Kalev Pallon. Nagu pärastisel arutelul mainiti, olid noortele usaldatud suured rollid, mis igatpidi ka õnnestunult ette kanti. „Ja veel laul siia kõige juurde – see on super!“ Nõnda arvas Üllar Saaremäe, Rakvere teatri kunstiline juht. Läsna jutu juurde tuleks lisada, et näitemängu harrastuse „tõbi“ on tabanud paljusid selle kandi peresid, ka lapsi, kes aasta-aastalt aina tähtsamatesse rollidesse ennast sisse mängivad. Sama palju on ka nn tehnilist lavaabi viljelevaid teatrilembeid, kelle panuseta ei sünni ükski etendus. Ja kui ise teha ei anna, tuuakse kodust kaasa kulp või supitirin, saapapaar või pilt seinale. Selline ühepere värk on see Läsna rahvamaja elu.

Kuusalu rahvamaja näitering kandis ette legendi, mis ka seotud Kaanjärvega. Haldjatena hauasammaste taha varjunutena tõusid nad hetkeks, et oma sõnum ära öelda. Hästisobivad kostüümid ja grimm ning vaoshoitud tempo andsid etendusele salapärase, tõelist müstikat rõhutava ilme. Et tegemist oli ka esietendusega, võib arvata, et näitlejad olid hea lavakogemusega ning süüvisid oma rolli tõetruult. Loo „maisemaks“ sisuks oli legend sellest, kuidas naine surivoodil palus oma meest, et ta tütreid mõisasse ei annaks, parem paluda juba Kaanjärvelt varjupaika. Ja nii nähtigi suveööl järvel haldjaid liikumas....Etendus võeti saalis hästi vastu, ka hindajatel-arvajatel oli vaid head ütelda. Rõhutati näitlejate tegutsemislusti, etendus erutas vaatajat, oli tehtud suure süvenemisega.

Festivalipäeva lõpetasid õnneloos ja oksjon, kus „kaubaks“ olid sügavalt läsnalikud auhinnad – asjad, millel kohalik hõng ja ajalugugi olemas. Rariteetsed igal juhul. Oksjonihobu (kepphobu oma elegantse pea ja lakaga) sajakroonisest alghinnast kujunes 350kroonine müügihind, mille pani välja Uljaste mees Peep Tikerbär.