Tiibeti mastifid tõid perekond Korpi ellu totaalse muutuse
Kui eelmisel aastal tuli perre 2-kuune Tiibeti mastif Nora, kelle Erki ja Reena jõudsid tubliks koerapiigaks kasvatada, siis 2015. aasta algus tõi perelisa veel 10 Tiibeti mastifi kutsika võrra. Väikesed armsad karvapallid on aga hoopis Nora ema Jenny ja isa Bo uus pesakond, kelle pereisa Erki sõpra aidates enda juurde hoiule võttis. Kuni märtsini elas majas 15 hinge! Esimesed kutsad on tänaseks juba head kodud leidnud.
Kuidas pisikesed mõmmikud teie ellu tulid ja milline on elu siiani olnud?
Erki Korp: Võtsin poegimise ise vastu. Käisime enne koos Reenaga Valdeku Väikeloomakliinikus koolitusel. 24 tundi olin sel päeval Jenny kõrval. Hommikul sõitis Reena Noraga Tartusse võistlema ja midagi polnud parata, olin ise ämmaemandaks. Kõik läks hästi.
Sünnitus oli pikk... Arvasin, et tuleb 8 kutsikat, 7 sündis üksteise järel ära – kell 12.17 esimene ja seitsmes kell 16.12.Siis jõudis Reena Noraga koju ning käis Jennyga hoovis jalutamas. Viskasin veel nalja, et võta pesukauss kaasa. Oma pessa tagasi tulles tõi Jenny 1,5-tunnise vahega veel ilmale kolm kutsikat (20.35; 21.44 ja 22.00). Kokku 6 emast ja 4 isast kutsikat.
Reena Uustal : 4 emast kutsikat ja 2 isast on praegu enam-vähem omaniku leidnud. Helerohelise paelaga on esmasündinu, tema oli kõige suurem, sündides kaalus 733 grammi, täna juba 12 kilo.
Kutsad söövad nüüd 4 tunni tagant ja igaüks umbes 70 g krõbinaid korraga. Varem oli meil toiduring, ringikujuline toidukauss, nüüd on see väikseks jäänud, paneme igaühele krõbinad oma kaussi.
Väikesed koos ema ja Noraga magavad öösel toas, et me ise ka magada saaksime. Bo on väljas, tiibetlane on ikka õue ja valvekoer.
Algul mahtus pesakond dušinurka ära, nüüd on terve ruum nende päralt. Pesa otsimine käis nii, et pidime vaatama, et Jenny väljas endale mingit kahtlast kohta ei valmista. Tahtiski roosipõõsa alla minna.
Mille järgi omale koeratõugu valisite?
EK: Olime sõpradel külas, vaatasime, et on ikka mõnusad mõmmikud. Olime enne rääkinud, et me ei võta ühtegi looma, ent siiski hakkasime tõukohta lugema ja uurima. Selgus, et tegelikult ei tohiks Tiibeti mastif olla esimene koer, ta on isepäine ja teda on raske kasvatada, võib jänni jääda.
RU: Kuna oleme mõlemad sotsiaalpedagoogid, arvasime, et saame hakkama. Tänavu 15.veebruaril sai Nora aastaseks. Meie perre tuli ta kahekuuselt.
EK: Kui koera pole olnud, siis ei oska seda tõugu hinnata. Mida rohkem oleme kasvatamise käigus õppinud, seda kihvtim tõug tundub. Kooliskäimine aitas hästi palju kaasa.
Nora allub ilusti, õppis sõnakuulelikkust. Tiibetlastele on omane, et kuulatakse vaid ühe inimese sõna. Mul on hea meel, et viimase 3 kuuga olen lähedaseks saanud ka Jennyga. Sellele aitas vast kaasa ka poegimiseelne ja -järgne hoolitsus. Näiteks öösel, kui ta kutsikaid söötis, viisin talle kausitäie keefiri ette, et ta jaksaks, ning iga päev ostsin Viimsi Maximast terve kana ja keetsin talle lihapuljongi valmis, et tal oleks jõudu.
Kas teist korda võtaksite sama asja ette? Aitaksite suure pesakonna ilmale?
EK: Jah, ikka võtaks. Teeme Tiibeti mastifite tõuühinguga koostööd, kui kellelegi peaks abi vaja olema, anname hea meelega nõu.
RU: Ikka. Kuigi elu on selline nagu praegu näete, iga päev koristan, lapp on vahetpidamata käes. Tegin vanadest teksapükstest neile närimiseks kondid. Nad närivad praegu kõike. Mänguasjadega on nii, et ostad ilusa asja, aga närivad kõik lõpuks katki.
Mis on kõige raskem niisuure pesakonna eest hoolitsemisel?
RU: Ega muud raskust polegi, kui enda väljas käimine jääb ära. Lisaks pidev koristamine. Teed ühe ringi ära ja tundub, et häda kõigil tehtud. Hetke pärast kordub kõik. Kuidas nad jõuavad sedasi? Raskusi tegelikult pole – rõõm on nii suur neist. Algul oli Noraga keeruline, ta tahtis väga teistega mängida. Nora ju ei teadnudki, et kutsikad sündisid. Alles kolmandal päeval kutsus Jenny ise teda kutsikaid vaatama.
EK: Kui oleme paar korda kusagil käinud, siis Reena õde või minu poeg on koerte järgi vaadanud. Iga inimest ei saa lubada. Pead kindel olema, et suured koerad teda aktsepteerivad. Bo, see kõige suurem, ongi ainult paar nädalat veel siin, Jenny läheb samuti oma koju tagasi, kui kutsikad on kodud leidnud.
Suur pere tahab palju süüa .Millist toitu nad täna saavad?
EK: Ostame Valgekihva poest 1 Choice 20 kg krõbina kotte, nii on soodsam. Toite on erinevaid. Sõltub sellest, mida ema enne on söönud. Kuus läheb kutsikatele paar kotti ära.
RU: Oi, ma ei näe kümnendat! Üks, kaks kolm, neli... üks on puudu! Erki, üks on kadunud!(Terrassi uks on avatud ja väikesed kutsad on vahepeal valgunud terrassile päikese kätte. Puuduja leitaksegi roosipõõsa alt).
EK: Siin lähevad käiku ehk närimiseks ka sukad, püksid ,algul näriti ära mu hommikumantel. Reenal mitu pluusi ja juba kaks paari plätusid on nad ära söönud.
Kuidas mõjus kutsikate tulek Norale?
EK: Norale on kutsikate tulek paras stress tegelikult, tema on harjunud kogu tähelepanu endale saama. Aga Nora saab aru, et need on tema ema ja isa, õed ja vennad. Elukorraldus natuke muutus tema jaoks. Enne pesti Noral kaks korda nädalas hambaid, nüüd jõuame kuus korra...
EK: Paar korda on olnud muret ka: naaber helistab, et koer on küla vahel, aga ise olen linnas. Kui tiibetlane kipub üle aia, siis tuleb see turvarisk kohe ära elimineerida ja turvaline aed teha.
Mis on selle koeratõu eelised?
RU: Paljud, kellel on koerte vastu allergia, ei tea, et Tiibeti mastif on allergiavaba koer. Teine asi on see, et kui Nora mängib ja möllab end üleni liivaseks, siis hommikuks on ta taas briljantselt puhas, karv läigib. Ta on isepuhastuva karvaga, puhas ja mõnus mõmmik, hea sõber. Sõbralik, kui ise ketikoeraks ei kasvata. Suurepärane valvur, haugub öösiti siis, kui on põhjust. Haugub võõra peale.
EK: Meie võtsime pereliikme, mitte valvuri. Lõbus, vahva kaaslane on. Kui ta tahab tuppa, siis tal on diivanil oma koht. Kolme suure koeraga läheb diivanil muidugi kitsaks.
Kui keegi tahaks aga korterisse tiibetlast, siis see on välistatud. Ta peab saama oma territooriumi valvata. Kui ta läheb külla, siis kannatab häda ära ega tee seda võõras kohas.
RU: Nädal võttis Noral alguses harjutamist, et tuppa häda ei tee, kuni ta ära harjus. Enam pole kordagi teinud. Tuleb paneb voodi juures käpaga, kui magame ja ta õue tahab.
Hästi intelligentsed koerad, targad, tublid on nad küll. Igaüks õpetab enda koera ise tubliks: õpetama peab kõike, millest koer peab aru saama. Erki hellitab ja mina karistan. Koduaia piirdeks sobib võrkaed, nad ei taju ära, millal võrk lõpeb, seepärast üle ei hüppa. Plankaed peaks olema 2-meetrine, muidu hüppavad plangust üle. Lisaks on ta ka tervislik koer– käime nendega 10 km ringe jalutamas. Isepäine koer, kelle kasvatamisega kaovad ka perenaise lisakilod.
EK: Koerakarvu tasub ka koguda, neist saab soojad sokid või padja. Karvavahetus on kord aastas, suvel viskab karva maha. Reenal on koerakarvadest sokid, Nora läks kapi juurde ja võttis need kohe 3 riiulilt ise hambusse, tundis ära.
RU: Nad on lapsesõbralikud, meie oma limpsib imikul nägu. Vennapoeg on siin, siis on nad koos vaiba peal – üks krõbusk endale, teine koerale.
Kas Tiibeti mastifi kasvatamine on kokkuvõttes tulus tegevus?
EK: Meie võtsime Tiibeti mastifi sellepärast, et ta on hea sõber ja seltsiline. Kui keegi mõtleb, et tiibetlased on hea tuluallikas, siis nii see pole. Kui mõni arvab, et võtab tiibetlase ja müüb vaheltkasuga, siis sellised tegelased me enda ümbert kohe välistame.
Kui koera korralikult kasvatada, siis kaasnevad loomulikult ka kulud. Koertenäituse maksud on juba 40–50 eurot, pluss edasi-tagasi sõidud. Koerapidamine tuluallikana pole mõeldav, see on elustiil.
RU: Plaan on minna ka Nora ema ja isaga näitustele. Koera jaoks on see vaheldus, näitustel käimine on sotsialiseerumisvõimalus.
Näitusel peab ringi jooksma, edasi-tagasi jooksma, peab seisma nii, et jalad, saba ja pea on paigas. Hambaid peab lubama vaadata. Viimasel näitusel said 12 koerast vaid kaks sertifikaadi kandidaadiks, meie Nora sai.
Kas väikestele karvapallidele on nimed juba pandud?
RU: Kõikidel veel ei ole nimesid. Niikaua, kui me läheme paberitega Kennelliitu, saab uus omanik veel ise nime välja mõelda. Uutesse kodudesse on läinud näiteks koerad nimedega Dora, Belle ja Chandee.
EK: Tahan inimestele südamele panna, et oluline on see, kuidas keegi oma koera kasvatab! See peab olema elustiil ja läbi mõeldud otsus. Kui lapsed on koera kividega loopinud, siis ta ei hakka kunagi lapsi armastama. Kui koeral on olnud hea kogemus, siis ta jääbki laste sõbraks. Nad ei hammusta ega ründa niisama. Reena on käinud Noraga oma töö juures, turvakeskuses, seal küll lapsed kallistasid...
Meie jutuajamise vältel ei väsi väikesed armsad mõmmikud ringi siblimast, varbast näksamast, oma koeraarmastust külalistele ja üksteisele väljendamast. Peatoimetaja Liina Rüütelil, kes tegi ülesvõtteid, saavad sukad intervjuu lõpuks uhkelt triibutatud, sest ta tõstis kõiki kutsasid ükshaaval sülle. Kui saaksime, võtaksime mõne karvapalli kaasa...
Ema Jenny, isa Bo ja õde Nora kutsuvad väikeseid aegajalt oma lõugade vahel korrale. Nagu kokku lepitult, väsivad väiksed ühtäkki korraga ära ja lähevad ema sabas nendele pesaks kohandatud suurde vannituppa uinakule. Enne und mõmisevad ja nagistavad veel sõbralikult üksteise kallal.
Vahvale pesakonnale saab kaasa elada ka www.mastifid.blogspot.com veebilehel. Tiibeti mastifi tõu kohta leiate lisainformatsiooni tõuühingu kodulehelt www.mastifid.ee.
