Valla Vedur Tiiu Kosk. Tunnustuse annab üle kultuuri- ja spordikomisjoni esimees Väino Sassi. Foto: Siim Solman
FOTO: Rapla Teataja
Pealinnapäritolu Tiiu sattus noore naisena Raplasse elama üsna praktilistel kaalutlustel - õpingutejärgselt valis tema abikaasa töö Estoplastis, kuna erinevalt Tallinnast õnnestus noorel perel siin tänu mehe töökohale omaette elamispind saada. „Esialgu, peale õpingute lõppu käisin küll tööl ja mängisin palli Tallinnas, kuid 1992. aastal vabanes Ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja koht ning siis jäin päris paikseks," meenutab Tiiu ja lisab, et Rapla oli talle varemgi teada kui tuntud korvpallikants.
Lisaväärtuseks noorele perele oli turvalisus: võrreldes pealinnaga peab Tiiu Raplat lapsele kasvamiseks palju turvalisemaks kohaks. Ja kuigi valikuvõimalusi lapse arendamiseks oli Tiiu arvates Raplas piisavalt, otsustas ta tütre kooliminekuaastal hakata pakkuma korvpalliõpet väikestele tüdrukutele.
„Tol ajal ei olnud Spordikoolis tüdrukutele mõeldud korvpallitreeninguid. Mäletasin oma kogemustest, milliseid häid võimalusi ja kogemusi pakub meeskonnaala korvpall. Ma tahtsin, et minu laps ja tema sõbrad saaksid mängida ning osa ka kõigest muust, mida selline ühistegevus pakub," vaatab Tiiu tagasi kaheksateist aasta eest idanema pandud seemnele. Rapla korvpallinaiskond
Tänaseks on kaheksateist või veidi vähem aastat tagasi alustanud tüdrukutest välja kasvanud Rapla oma korvpallinaiskond AmEst Rapla.
Eesti naiste korvpallimaastikul on üsna unikaalne seis: meistriliigas võistlevad viis võistkonda, neist kolm Tallinnast, üks Tartust ja üks Raplast ning väikelinn Rapla mängijad on eranditult kõik välja kasvanud Rapla Korvpallikoolist.
Kuigi Tiiu Kosk ei ole olnud kõikide tüdrukute päris esimene treener, on tema roll naiskonna mängijate arengus olnud asendamatu.
Kahtlemata räägib see fakt iseenda eest. Just seetõttu on Tiiu pärjatud tänavu Rapla valla kultuuriauhinnaga „Valla Vedur". Tehes järjekindlalt ja südamega oma treeneritööd, on Tiiu olnud eeskujuks ja tema käe alt on välja kasvanud mitmed Eesti koondises mänginud ja mängivad sportlased. Rapla korvpallikoolis erinevas vanuses tüdrukuid treeniv Tiiu oli naiskonna debüüthooajal (möödunud aastal) peatreener ning käesoleval hooajal täidab abitreeneri kohustusi.
„Valla Vedur" on aasta kultuuriauhind, millega tunnustatakse kultuurilisi algatusi, loomingulisi saavutusi või jätkusuutlike traditsioonide hoidmist Rapla vallas. Tiiu ise arvab, et ta on teinud lihtsalt tööd, mis talle meeldib: „Võin küll öelda, et korvpall on minu elu armastus. Olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja see aitas taaselustada Rapla tüdrukute korvpalli." Treeneritöö argipäev
Tüdrukud tulevad korvpallikooli treeningutesse enamasti esimeses-teises klassis, mõned ka veidi hiljem.
Lisaks Rapla valla lastele käib korvpallikoolis Rapla lähiümbruse valdade lapsi.
See on Tiiu sõnul olnud läbi aastate püsiv. „Kuid võrreldes meie algusaastatega on väga palju muutunud. Toona oli kõikidel valikuvõimalusi vähem. Sporti tehti rohkem.
Oli üsna tavapärane, et saime terve treeninggrupi, suurusjärgus kümme-viisteist, ühevanuseid lapsi kokku. Praegu seda võimalust enam pole, valikuid on lastel rohkem ning meil on treeningrühmas koos kahe-kolme aastakäigu tüdrukud. Olen kuulnud mitmete vanemate arvamusi, et korvpall pole tüdrukute ala, arvatakse, et tantsud on paremad, kuid ometi on näiteks mitmed Raplamaa missid meie Korvpallikoolis edukalt mänginud," avab Tiiu treeneritöö argielu tagamaid.
Väga head tulemust ja seda, et mõni tüdruk päris tippu, Eesti koondisse jõuab, peab Tiiu pigem boonuseks.
„Eelkõige on oluline, et laps õpib teistega arvestama, et ta saaks elus hakkama. See ei ole ainult pallimängu õpetus. Lapse arengut trennis on huvitav jälgida - esialgu mõni peaaegu et kardab palli, kuid lõpuks, gümnaasiumis, on platsil tõeline tegija."
Tänasel päeval naudib Tiiu juba ka oma kunagiste kasvandike laste õpetamist.
„Mõned endised tüdrukud mäletavad väga hästi, mida kõike korvpall neile õpetas ja nad toovad oma lapsed meile trenni," on Tiiu rahulolev.
„Oleme suutnud luua püramiidi. Meil on lisaks tüdrukutele nüüd oma naiskond ja see on puha meie endi töö. Mitmed noored naised õpivad või töötavad Tallinnas, kuid nende oma koduklubi on neile oluline, siia tullakse ikka mängima. Me oleme Eestis ainuke korvpalliklubi, kus on nii laste kui naiste ja meeste meistriliiga meeskonnad. Seda hindavad mängijad ise, näiteks meilt väljakasvanud tüdrukud, kes vahepeal mängisid Tallinna klubides, on AmEst Rapla loomisest oma koduklubi alla tagasi mängima tulnud. Meid liidab ka meie oma maja, see on nagu meie väike oma kodu."
Treeneritööd tehes puutub Tiiu üksjagu kokku laste valikute ja loobumistega. Enamasti käivad tal trennis mitmekülgsed lapsed. „Kes teeb, see jõuab," teab treener.
„Tihti tehakse nii sporti kui muusikat. Lauldakse kooris või käiakse muusikakoolis. Esialgu teevad vanemad laste huviringi valiku, hiljem aitavad aega planeerida ja nädalavahetustel, kui mitme huviala võistlused samale päevale juhtuvad, ollakse lastele logistikuteks. Hiljem teevad tüdrukud ise valiku, millise võistluse kasuks otsustavad või millise ala juurde nad jäävad. Mingis vanuses loksuvad asjad paika.
Mõnikord loobutakse ka siis, kui tajutakse, et teised on võistkonnas paremad."
Tiiu ise peab teinekord võistlusplatsil olevaid tüdrukuid liialt headeks - eestlastele omaselt pole enamik tüdrukuid just eriti temperamentsed, ollakse väga sõbralikud, kuid võistlustel on vaja olla veidi „kraagem". Lisaväärtuseks pallimänguoskusele on ka tüdrukute jaoks oluline kambavaim.
„Oma punt on väga tähtis, see tunne, et koos oleks mõnus olla. Minu esimene kamp käib tänaseni koos. Samuti on minu sõbrannadeks minu kunagised võistkonnakaaslased. Kõik ühised läbielamised võistlustel, treeningutel ja laagrites liidavad ja seovad," teab Tiiu. Väärtustab koostegutsemist ja meeskonnatööd
Nii oma õpetaja- kui treeneritöös, mis on väldanud üle kahekümne aasta, hindab Tiiu koos tegutsemist ja häid kaaslasi. „Seda aega on tõesti päris pikalt," mõtiskleb naine. „Ma pole üksiküritaja. Sõbrad ja tuttavad on mulle alati olulised olnud. Nii nagu palliplatsil on oluline meeskonna mäng ja teistega arvestamine, on tööl olulised head kolleegid. Ma hindan neid väga. Näiteks Helle Veskimägiga oleme algusest peale hästi klappinud. Maakonna kehalise kasvatuse õpetajatega teeme ühiseid üritusi, treeneritega peame sünnipäevi, käime koos teatris ja teeme muudki. Me kõik armastame liikumist, see seob meid töö ja üksteisega."
Ühisgümnaasiumis õpetajatööd alustades teadis Tiiu, et selles koolis on sport au sees. „Juhtkond on alati sporti toetanud. Me oleme lapsi saanud majast välja võistlustele saata. Nüüd pakub ka Eesti Koolispordiliit selleks võimalusi. Kui näiteks mõnel poisil õppimine ei lähe, siis võib ta tuge leida just spordis ja saab vähemalt mingil alal tunnustust. Võistlused on oluline väljund. Kui laps saab positiivse tunnustuse, kandub see paljudel juhtudel kooliellu üle - mõni varem õppetööga kimpus olnu suudab end kokku võtta ja ka koolis pingutada," näeb õpetaja Tiiu võistlustes positiivset väljundit. Klassijuhatajana meeldib Tiiule lastega ühiseid ettevõtmisi korraldada.
„Noortega on hea olla, see justkui aitab ka end nooremana tunda. Kindlasti on mul kehalise kasvatuse õpetajana võimalus lastega rohkem ja teistsuguses keskkonnas suhelda kui klassiruumis olles. Ja klassijuhatajana on üsna tavapärane, et pean olema suhtekorraldajaks oma klassi õpilaste ja aineõpetajate vahel," heidab Tiiu põgusa pilgu õpetajatöö argipoolele.
Oma trennitüdrukute kohta öeldud lause: kes teeb, see jõuab, kehtib ka Tiiu enda kohta. Hommikul peale kaheksat algab tema täiskohaga õpetajatöö, seejärel neljaviie paiku on igal argipäeval trennid korvpallikoolis. Lisaks erinevad võistlused, millest enamik on nädalavahetustel nii kooliõpilastega ja korvpallikooliga. Ometi Tiiu jõuab, sest sport ja eriti korvpall on talle südamelähedased.
Ka tema tütar Kaia, kes tüdrukute korvpalli vundamendi rajamise üheks väikeseks kõrvalpõhjuseks oli, on jäänud spordi juurde. Temagi treenib korvpallikoolis väikeseid mängijaid. „Eks kodust äraolemist on tõesti palju. Mäletan, et olid ajad, kui mu mees naljatades ütles: sa käid ise aina ära, nüüd võtad sa lapse ka kaasa! Kuid meie elu oli ja on just niisugune. Mees on ise korvpalli mänginud ja mõistab seda," on Tiiul teadmine. Kiire tööelu kõrval tõdeb Tiiu küll, et ta oma sporditegemine on veidi unarusse jäänud. Ometi jõuab Tiiu seejuures käia erinevatel rahvaspordi üritustel, mängida paari naistepundiga korvpalli ja Eesti tiimis sai ta suvel veteranide Maailmamängudel naiste korvpallis 45pluss vanuseklassis hõbemedali. Oma suurimaks kordaminekuks peab naine aga just Rapla korvpallinaiskonna loomist.
„Meie korvpallikooli tüdrukutel on nüüd selge siht silme ees, kuhu jõuda!" on Tiiu AmEst Rapla naiskonnale vaadates rahulolev.
_____________________________________________________________________
Rapla Korvpallikooli tegevjuht Jaak Karp: Tiiu ei suuda ilma korvpallita elada!
„Tiiu on meie klubi raudvara. Tema oli üks, kes lõi aluse Korvpallikooli eelkäijale, Korvpalliklubile Rapla, tema oli see, kes pani kokku klubi esimese treeninggrupi, kelle saavutuste sära taustal ehitasime uuesti üles ka poistekorvpalli.
Tiiu näol on tegemist tüüpilise Eesti noortetreeneriga, inimesega, kes lihtsalt ei oska ilma korvpallita elada. Meie kaheteistaastase koostöö ajal on olnud korduvalt momente, kus ta kurdab väsimust, mõnel eriti pingelisel perioodil, mil pole paari kuu jooksul olnud ühtegi vaba nädalavahetust, kurdab ta, et enam ei jõua ja talle aitab sellest kõigest.
Siis saame kontoris kuulda ka tema torisemist, kuidas me mingeid asju valesti teeme. Nendel puhkudel kuulan ta mureliku näoga ära, aga sisimas muigan, sest tean, et piisab ühest vabast nädalavahetusest ja juba Tiiu ei tea, mida ilma korvpallita peale hakata! Ta läheb kasvõi rongiga Tallinna mingit mängu vaatama, kui Raplas parajasti midagi ei toimu, aga ta ei suuda lihtsalt ilma selle mänguta olla.
Tiiu erineb enamusest Eesti treeneritest selle poolest, et tema vaikset häält ei ole praktiliselt teise saali otsa kuulda, aga ometi mängivad tema tüdrukud vähemalt sama hingestatult kui need tüdrukud, keda treenerid kõvahäälselt tagant piitsutavad. See on minus alati hämmastust tekitanud.
Tiiu teeb väga heaks kolleegiks tema siiras soov aidata nii klubi kui lapsi väljaspool tööaega, ehk treeninguil ja võistlustel. Ta on alati üks eestvedaja kõikvõimalikele korvpallivälistele ettevõtmistele, mida me organiseerime lastele või treeneritele. Ta on tõeline meeskonnamängija!
Vaatamata oma vaiksele loomusele saab Tiiuga ka palju nalja. Ma olen korduvalt palunud Jannel (Korvpallikooli assistent Janne Randjärv) teha üks kaust, kuhu Tiiu visatud „pirnid" kirja panna. Ta võib mingil koosviibimisel istuda terve õhtu praktiliselt vaikuses ja siis öelda midagi, mille peale kõik naerukrampides põrandal vingerdavad. Ei saa mainimata jätta, et kõik Tiiut tundvad inimesed kadestavad tema võimet ükskõik millal ja ükskõik kus uinakut teha.
Klubi on Tiiule väga tänulik ka selle eest, et lisaks oma panusele Rapla korvpallis on ta kasvatanud tütre, kes on sama fanaatiline korvpalliarmastaja nagu ema. Kaia Kosk mängib meie Meistriliiga naiskonnas, juhib klubis mitmeid projekte ja treenib tüdrukuid. Me ei kujuta klubi ilma Koskideta ettegi!"
