Toomas Alatalu: Kas on imerohtu Edgari vastu?
Neist kahest veast sündis esimene mäletatavasti just Savisaare ja Keskerakonna kukutamise maanias ja toonastes kampaaniates panustati ka hullupööra peibutuspartidele. Termin ise ilmus käibele nende valimiste eel, ent peibutuspartlus kahjustas meie poliitikat siis, kui sellele ei tahetud tähelepanu pöörata.
Just sellest, et partlus on kestnud kaua, tulenebki asjaolu, et ehkki nö. avalikkus, tegelikult siiski rohkem ajakirjandus taunivad seda, kuid kõrgpoliitikud ehk ministrid ja riigikogu liikmed ei tee teist nägugi ja ikka kandideerivad. Nii nagu siiani ja kui sellest midagi välja lugeda, siis eeskätt võimu võõrdumist rahvast – rääkige, mida tahate, me teeme ikka nii nagu meie tahame.
Õige aeg peibutuspartlust piirata olid oktoobris 1999 ehk siis märtsikuiste Riigikogu valimiste järel toimunud kohalikud valimised.
Viimased võitis küll Keskerakond, ent võimule tuli Kolmikliit ja too üritas kõigi jõududega Savisaart lüüa kohalikel valimistel Tallinnas. Sama võtet korrati 2002.a. oktoobris, märtsis 2003 Riigikogu valimistel ja uuesti 2005.a. oktoobris kohalikel valimistel.
Kuna kõigil neljal juhul sündis see, et valitute ehk peibutuspartide asemele tuli suur arv asendusliikmeid, keda võimule saamise ja seal olemise nimel korduvalt üle ja isegi tagasi osteti sõna otseses mõttes, siis Tallinna linnapeadeks olid Jüri Mõis (1999-2001), siis Tõnis Palts (2001), siis Edgar Savisaar (2001-04), uuesti Palts (2004-05), siis Savisaare parem käsi Jüri Ratas (2005-7) ja sealtpeale tänaseni Savisaar ise, kelle juhtimisel võideti 2009.a. kohalikud valimised.
Suured ja sunnitud koosseisude muutused 1999-2005 tõid aga kaasa selle, et enamik volikogu ja halduskogude liikmetest ei kujutanud endist arvestatavaid partnereid neid professionaalselt ületavatele linna- ja linnaosavalitsustele ning ka linna- ja linnaosadeametnikele.
Karm tõde on selles, et just neil aastail läks peibutuspartide äralendamise järel kogu võimutäius linnas täitevvõimule, keda üha agaramalt hakkas toetama ametnikkond, kes oli tüdinenud endi edasi-tagasi pillutamisest ja asusid teadlikult, ehkki samm-sammult (tuletage meelde, millal mõni tuntud tegelane liitus Keskerakonnaga) tugevama poolele, nagu see on analoogsetes tingimustes teisteski riikides juhtunud. Selles ümberorienteerumises on oma, ehkki mitte määrav osa aprilli 2007.a. sündmustel.
Seega seisavad opositsiooni vastas mitte ainult Keskerakond, vaid ka Tallinna ametnikkond ehk siis kogu administratiivne resurss. Seda võib pidada viienda Savisaare kukutamise katse peamiseks eripäraks.
Muud eripärad on seotud nii valimissüsteemi uuenduste kui vastasleeri poolt valitud taktikaga. Uuendusi pole palju, kuid ikkagi kerkivad küsimused – kas on tark seda ja teist katsetada kohalikel valimistel või tasuks oodata riigikogu omasid!? Kohalike valimiste alaliseks hädaks on osavõtu leigus ja kui nüüd tänu varasele eelhääletusele kuulutatakse, et juba esimesel päeval hääletas 47000 valijat, siis – kas see stimuleerib või ei stimuleeri nende väljatulemist, kes teevad seda traditsiooniliselt päris valimispäeval!?
Teoreetiliselt võiks just tagasihoidlik valimisosalus osutuda Achilleuse kannaks ainuvalitsejale, ent opositsioonijõud on Tallinnas piisavalt isepäised ja tegelikult ei üritagi kokku leppida. Pealegi on riigikogus istuvad erakonnad häiritud valimisliitudest, millised selgelt just neilt hääli ära võtavad.
Ajakirjandus (aga just meedia surve all toimus 1998. a valimisliitude keelustamine, mille vigasust hiljem kõik asjaosalised tunnistasid) saadab selles osas täna välja vasturääkivaid signaale – kord kiidetakse valimisliite, siis aga hõigatakse uhkelt nende vastu. Ent olukorras, kus on käimas püha üritus, tähendab ajakirjanduse kõikumine ükskõik millise vastasleeri komponendi suhtes ka kõikuvat valijat, kes lõpuks võib hääletada ükskõik kuidas.
Mis aga puutub töösse vene valijatega, siis võtkem ette kahe juhtiva jõu Keskerakonna ja Reformierakonna nimekirjad Tallinna rahvuslikult jagunenud linnaosades.
KE Lasnamäe esikümnes on venelased 2.,4.,7.,9. ja 10. kohal (sealhulgas niisugused nimed nagu Jelena Glebova ja Sergei Terehhov), Reformil vastavalt 9. ja 10. Mustamäel KE 4.,5.,7.,10. ja Reform vaid 10.s, Põhja-Tallinnas KE 1.,3.,7.,9. ja Reform 6. ja 8.
Aga mõlema erakonna käes on praegu nendest linnaosadest vastavalt 17+8+8 Tallinna volikogu kohta ehk siis peaaegu pool (79st). Küsigem lihtsameelselt – kas Reform ikka tõesti tahab Keskerakonda võimult kukutada?
Kui nüüd pöörduda antud arvamuse esimese lause juurde tagasi, siis minu arust on võimusuhted ja demokraatia areng Tallinnas aetud ja jõudnud niisugusesse seisu, et kõige targem oleks muuta mängureegleid ja teha restart ehk siis uus algus.
Lõppudelõpuks on Edgar Savisaar ikkagi hea ühiskondlike protsesside analüüsija ja annab endale aru, millal vastandumine vastandumise pärast ja stagnatsioon hakkavad muutuma monopolistile eluohtlikuks.
