Türi oma doktor Dolittle

Käesolev aasta on nimetatud ülemaailmseks veterinaaria-aastaks ning ühtlasi tähistatakse sellega veterinaariahariduse 250. aastapäeva. Ülemaailmset veterinaariapäeva tähistatakse homme, 30. aprillil. Ilmselt möödub see päev Türil Raja tänaval loomakliinikut pidaval Eve Hallimäel nagu ikka, sest just nädalavahetusel on kõige kibedam tööaeg.

Kes on lugenud doktor Dolittle'i raamatut, on kursis sellega, et Inglise väikelinna Puddleby on-the-Marshi arst doktor John Dolittle oli heasüdamlik mees, kes armastas väga loomi ja pidas endalgi erinevaid lemmikuid. Paraku ei meeldinud loomad tema patsientidele ja nii külastas arsti aina vähem haigeid ning sissetulekud kahanesid. Seetõttu õppis John ära loomade keele ning hakkas hoopiski loomi ravima.

Eve Hallimäe ja Johni-nimelise raamatukangelase vahele võiks õrna paralleeli tõmmata, sest algselt plaanis Tartust pärit Eve minnagi arstiteadust õppima. Kuid kahtlused ja kõhklused, kas ta osutub erialale vastuvõetuks, olid liialt sügavad ja nii sündis otsus hoopiski veterinaariks õppida. Mõeldudtehtud ning EPA veterinaariateaduskond oligi ühe innuka õppuri võrra rikkam.

Kindlasti mängis eriala valikul oma osa lapsepõlves kogetu. "Ma olin väiksena palju vanaema-vanaisa juures, neil olid seal lambad ja kanad ja mis kõik pudulojused veel. Oi, mulle meeldis nendega mässata: sööta ja karjatada. Vanaema ikka ütles, et kõik on väga tore, ainult et jahu kulub kole palju ... Sest kui ma loomadele rokka tegin, siis ikka südamest," naerab Eve praegu sellele tagasi mõeldes. Ka esimesed opereerimiskatsetused tegi ta väikese plikatirtsuna. Ja ikka päris skalpelli ning muude kirurgitöös vajalike instrumentidega, mille haiglas töötanud ema oli tütrele usaldanud. Siiski ei olnud noorukese kirurgi "ohvriks" elus loomad, vaid nukud.

"Minu esimene päris patsient oli kana, kes oli kaelapidi aiavõrku kinni jäänud. Küll sai teda poputatud, määrisin kaela mingi salviga ja mähkisin salli ümber. Aega läks, aga patsient sai terveks," meenutab Eve.

Tartu - Koeru - Mäeküla - Saksamaa - Türi

Eve kohtus oma abikaasa Taavetiga kõrgkoolis ühel kursusel õppides ning pärast kooli lõpetamist suundusid noored tööle ja elama Järvamaale, Koeru, kust Taavet pärit. Tööd toonases kolhoosis Majak jagus. 1987. aastal koliti Mäekülla, tööle Veterinaarapteeki. Lisaks apteegitööle, tehti veel põllutõid, nagu sel perioodil kombeks oli.

Eve mäletab, et soomlastest tuttavad uurisid toona imestusega, miks peaks küll nii mitut tööd tegema. "Aga ajad olid ju sellised - et noor pere kahe lapsega enamvähem ära elaks, lihtsalt pidi mitmel rindel rabama," märgib ta. Mäekülas tegutsesid Hallimäed üheksakümnendate aastate keskpaigani, mil saabus järjekordne pöördepunkt. "Mäeküla vetapteegi aeg hakkas nii-öelda otsa saama, polnud enam nii suurt nõudlust, nii otsustasimegi päris oma ettevõtte rajada. Aga plaani võtsime ka elukoha muutmise. Kõigepealt vaatasime ikka Paides ringi, ikkagi maakonnakeskus ju. Aga seal oli elamispindadega suhteliselt kitsas käes ja nii ostsime Türil poolelioleva maja," jutustab Eve.

Värskelt siiakanti saabunud Hallimäed üürisid apteegi tarbeks kitsukese toakese Türi võõrastemajja, ent iga algus uues kohas on raske - seda enam, et tollal tegutses ümbruskonnas Eve hinnangul veel vähemalt kümme loomaarsti. Teisalt hakkasid inimesed üha rohkem tohtrite poole pöörduma nende küsimustega, mis puudutasid väikeloomade tervist. "Vaat siis olimegi probleemi ees, et ei oska," nendib Eve. Siiani olid nad hoolt kandnud pigem suurloomade eest. Hakkaja naine otsustas, et teadmisi on vaja juurde ning siirdus tuttava loomaarsti juurde Saksamaale praktikale. "Õppisin tema kõrval iga päev ja mitu kuud järjest. Kirjutasin absoluutselt kõik üles: milline nägi välja klient, milline oli tema perenaine või peremees, mis tal seljas oli. Loomulikult sai kirja, missuguseid protseduure jänese, kassi või koeraga tehti, millist ravimit manustati, kui suur oli doos jne." Tundub ehk koomiline, miks on praktikandil vaja üles tähendada, milliseid riideid lemmiklooma peremees kandis. Ent kui Eve hiljuti koristamise käigus tihedalt täiskirjutatud kaustiku leidis, tuli tal seda lugedes iga konkreetne patsient ja tema tervisehäda täpselt silme ette.

Et rendipind võõrastemajas jäi liialt kitsukeseks ning Raja tänavale ostetud elumajas seisis garaažipind tühjana, otsustasid abikaasad sinna väikeloomakliiniku rajada. Algselt inimese neljarattalise sõbra hoidmiseks mõeldud ruumis teenindatakse nüüd neljajalgseid sõpru. "Ega siingi ruumiga priisata ole, aga suuremaks me seda teha ka ei plaani. Meil pole siin suurt röntgeniaparaati, see on liialt suur investeering. Röntgenuuringuteks saadame kliendid Viljandisse ning teiste keerulisemate hädade puhul Tartusse. Ka Hallimäede kliinikus ei käi ainult kohalikud lemmikloomapidajad, vaid tullakse Ardust, Vändrast, Tallinnastki. "Nagu ütleb meie kliiniku abiline: loomi tuuakse siia kliinikusse korvide ja kastidega siit- ja sealtpoolt saart," naerab Eve. Muide, tema algatusel ja LEADER programmi toetusel tegutseb kliiniku kõrval ka Kesk-Eesti piirkonna ainuke tunnustatud labor, kus tehakse uuringuid keeritsussi (Trihhinella spp) määramiseks nii kodu- kui metssea lihast. Labor väljastab tõendi, mis võimaldab jahimeestel ulukiliha ametlikult turustada.

Ametivendade ja -õdede vahel sujub koostöö suuremate tõrgeteta, kinnitab Eve. "See ei ole äri, mille puhul kõik kiivalt oma kliente hoiavad, soovimata neid teistega jagada. Me peame kinni pidama arstieetikast ja see, et omavahel konsulteerime ja koostööd teeme, on täiesti normaalne.

 Eve möönab, et lastearsti ja loomaarsti töö on sarnane - patsient ise ei oska öelda, kus tal valutab. "Arsti ülesandeks on see ära arvata," ütleb ta. Neljajalgsete klientide põhihädadki on need, millega väikelapsed kimpus - kõhulahtisus, oksendamine. Samuti esineb palju probleeme seoses toiduallergiaga.

 "Tihti tasub loomaomanikul mõelda, kas ikka osta poest seda kõige odavamat kassi- või koeratoitu. Need sisaldavad tavaliselt suurel hulgal lõhnaja maitseaineid ning just need tekitavadki lemmikule kõiksuguseid hädasid. Sellisel juhul tuleb arstiga konsulteerida ja loomakesele koostatakse spetsiaalne tasakaalustatud toidusegu. See on ehk rahaliselt kulukam, ent hoolealuse tervis on ju esmatähtis," usub Eve.

 Kõige kurvemad hetked tööl on Eve sõnul siis, kui patsient tuleb viimasele unele saata. "See on mulle alati raske. Eriti siis, kui loom tuleb magama panna seetõttu, et teda lihtsalt ei taheta. No kuidas sa teed selle saatusliku süsti täies elujõus noorele loomale? Aga paraku tuleb seda ikka ette. Väga raske on ka siis, kui sama loom on olnud meie kliiniku klient. Õnneks viivad paljud omanikud looma mõnda teise kliinikusse, kus see protseduur tehakse."

Ka tohter tahab puhata

 Et töökoht asub koduga ühe katuse all, on nii hea kui ka halb külg. Hea on see, et tööle minemine ei nõua aega - astu vaid koridorist läbi ja trepist alla ning oledki kliinikus. Ent elu ja töökoht ühe katuse all tähendab perele seda, et klientide päralt tuleb olla 24/7. Olgugi et tahaks rahulikult perega jõulu- või sünnipäevalaua taga istuda - kui ukse taga on inimene, kel süles haige kass või koer, tuleb hädalistega tegeleda. Kui Eve koos abikaasaga plaanib puhkuse võtta, et kuskile kaugemale sõita, hakkavad nad juba varakult inimesi asjaga "kurssi viima". Õnneks on kunded sellesse mõistvalt suhtunud ja suurt probleemi sellest ei tee. Siis on kliiniku uksed mõneks ajaks suletud, sest asendajat leida pole Eve sõnul sugugi kerge.

Ujub elust läbi

Eve on sündinud draakoniaastal ja on Kalade tähemärgi esindaja. "Ma olen jah selline kala moodi," naerab ta ise, "ujun elust läbi. Ja kui on vaja enda eest seista, purskan ka tuld."

Muidu rõõmsameelne Eve muutub veidi tõsisemaks, kui mõtleb, mis saab kümne aasta pärast, kui nad abikaasaga on pensioniikka jõudnud. "Siis pole kedagi, kes kliinikut edasi veaks. Poeg arvas, et kui keegi jätkata ei taha, siis tuleb äri maha müüa ..." mõtiskleb Eve. Praegu aga tegutseb kliinik täistuuridel ja olgugi, et seetõttu koduste aiatööde või kas või ajalehtede lugemiseks põhitöö kõrvalt aega napib. Aga kui lugemiseks läheb, siis ilmselt on lektüüriks Eesti Loomaarstide Ühingu ajakiri. Kuigi seal pole nii palju klantspilte kui Kroonikas või Õhtulehes, on seal palju põnevamad lood. "Peroksüsoomi proliferaator - aktiveeritud alfaretseptor: uus vahend ainevahetushäiretega piimalehmadele" või: "Huvitavat loomade lahangutest" Kutsub ju lugema ?

_________________________________________

KRISTEL KESALO, tütar

Kuna tänane persoonilugu räägib aga minu emast, siis püüan väga lühidalt välja tuua teda iseloomustavad omadused. Ema nooruslikkus, seltskondlikkus, tugeva ja suure tahtejõuga isiksus on nähtav kaugele. Tavaline kommentaar minu sõpradelt on alati: „Su ema on nii nooruslik ja vinge inimene." Tema otsekohesus võib teatud momentidel panna inimesed ebameeldivatesse olukordadesse, kuid oma iseloomult kindlasti alati abistav ja vastutulelik. Kuna talle on oluline asjade lõpuleviimine, siis usun, et see omadus on kenasti üle antud ka minu põhimõtetesse, mida iga päev järgin.

 Ema on minu jaoks millegipärast alati olnud suurem autoriteet, kui seda oli isa. Võib olla on see kinni ka selles, et olen pere pesamuna, tütar pealekauba, ja ega isa siis oma tütre peale ometigi häält tõstnud - kõvema hääle tegijana on meelde jäänud siiski pigem ema ja tundub, et see on edasi kantud ka meie peres.

SAIMA ALLMERE, kliiniku abitööline, kauaaegne peretuttav

Tunnen Evet ja Taavetit juba paarkümmend aastat. Elasime Koerus ühes kortermajas, mina kolmandal ja nemad esimesel korrusel. Paremaid naabreid ei oskaks küll tahta!Eve on alati heas tujus, pahasena ja mossis näoga polegi ma teda vist kunagi näinud. Alati väga osavõtlik murede suhtes olgu need siis tööga seotud või hoopis isiklikud, ning otsib kiirelt lahendusi. Selles mõttes pole ta tüüpiline eestlane, kes kõigepealt mõtleb enda heaolule ja alles siis märkab teisega arvestada.

Tegelikult on nad abikaasaga mõlemad sellised heatahtlikud ja 100 protsenti usaldavad. Olen küll mõelnud aeg-ajalt, et kas ma vana inimene järgmisel aastal ka tahan tööd teha. Aga siis jälle mõtlen, et selliste inimeste seltsis on lihtsalt super töötada ja siia majja tulen alati lustiga.

 RISTO HALLIMÄE, poegEma on alati rõõmsameelne ja positiivsusest pakatav ning tal jagub ikka häid sõnu ja julgustusi ka teistele. Ta on väga suure töötahte ja -võimega. Kui mingi asi või sündmus teda inspireerib, siis liigub sihikindlalt selle poole.

Lapsepõlvest saadik on ema meid suunanud iseseisvusele ja asjadega hakkama saamisele ning andnud eluteele kaasa õiged väärtushinnangud ja vastutusvõime. Ning Eve lapsed ja lapselapsed leiavad väga tihti tee tagasi Türile vanematekoju nädalalõppe ja puhkusi veetma.

 a on õnnelik inimene, kuna tegeleb just sellega, mis talle kõige rohkem meeldib - hoolitseb loomade eest. Tänutäheks on kõik Hallimäede pere lemmikloomad just eelkõige teda peamiseks peremeheks valinud.

 Muide, emast paremat liharoogade valmistajat mina ei tea.