Ühiskonna tundmaõppimine algab koolipingist
Seekordsel õpetajate päeval tunnustati tema pikaajalist edukat pedagoogitööd vallavalitsuse ja vallavolikogu poolt. Järgnevas intervjuus avaldab Harry Laiv oma mõtteid õpetajatööst koolis.
Sissejuhatuseks küsin – kas õpilastele meeldib ajalugu kui õppeaine?
Sellele polegi nii lihtne vastata. Kui vaadata esinemisi olümpiaadidel, siis näeme, et tegijaid on palju, meie koolis küll. Aga kui võtta ajalugu ja ühiskonnaõpetust kui õppeainet tunnis, siis peab ütlema, et nooremates klassides on üldine huvi väga suur, vanemates klassides tekib õpilastel juba teatud valik, süvenevad selgemad arusaamad. Riigieksam on näidanud, et ajaloos on selle tegijaid napilt olnud, sest see eeldab rohkem teadmisi kui ühiskonnaõpetus. Nooremad klassid võtavad ajalugu kui mõnusat jutustavat ainet. Edasi vanemates klassides pilt muutub. Osale õpilastest ajalugu meeldib, ka abituuriumis. Aga et see õppeaine kõigile ühevõrra meelepärane oleks, seda küll öelda ei saa.
Ühiskonnaõpetus on küllaltki seotud poliitikaga, mis eeldab ka seisukohavõttu päevaprobleemides. Kas õpilased on varmad ka näiteid tooma, kritiseerima, kiitma, võrdlema jne?
Ma annan ühiskonnaõpetust praegu 8. ja 9. ning 12. klassis.Üldiselt oleneb ka klassist, mille vastu enam huvi tuntakse. Olen uurinud, kes loevad ajalehti, vaatavad telesaateid. Ühiskonnaõpetus ei saa olla edukas, kui ei tea, mis tänapäeva maailmas toimub.
9. klassi eksam näitas, et õpilased üldiselt jagavad maailma asju, tulemused olid head. 12. klassi ühiskonnaõpetuse eksam sel aastal üllatas mind väga. Ka nõrgem klass tegi eksami väga korralikult. Saime vabariigis 15. koha oma tulemuse põhjal. Laiemalt võttes – õpilased on Eesti riigi asjadega kursis. Teatakse-tuntakse meie poliitikuid, võidakseneid tutvustada. Õpilastel aitab ennast kursis hoida meie meedia. Nn kollaseid uudiseid vaadatakse TV-s kõige enam, Aktuaalset Kaamerat hoopis vähem. Ka Kanal 2 Reporteritund on pop, rääkimata juba Võsareporterist. Ajalehtedest on esikohal Õhtuleht. Paljuski sõltub sellest, kas leht on tellitud või mitte. Lehti loetakse ka internetist.
Ühiskond areneb ja muutub praegusajal väga kiiresti. Kuidas suudate õppetöös sellele tempole vastu pidada?
Ühiskonna muutustega peab muidugi väga hästi kursis olema. Juhtub ka seda, et mul pole olnud võimalust lugeda mingit huvitavat materjali, aga mõni õpilane on sellega juba tuttav. See on ju väga hea! Olla ühiskonnaõpetuse õpetaja, see eeldab kursisolekut väga paljude asjadega, mis puudutavad mitte ainult meid, eestlasi, vaid on üleilmselt olulised. Olen ka noortele rääkinud, et kui nad tahavad ühiskonnaõpetust riigieksamina teha, siis kooliõpikust üksi ei piisa.Õpilaselt küsitakse ikka ka oma arvamust, seda, kuidas ta näeb sündmusi või protsesse.
Eesti riigi taasiseseisvumine pööras pea peale kõigi varasemate ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpikute sisu. Kuidas on lood praegu õpikutega? Ons need sisukad ning õpilasi abistavad?
Mingit probleemi meil õpikutega pole. Valik on praegu väga hea.
10. ja 12. klassi õpikuid on mitu varianti, aga ma teen õpilaste tarvis valmis konspekti. Lähtun sellest, et ka ülikoolis on loengumaterjalid. Töötame konspekti läbi, aega jääb rohkem üle tegeleda ajalooallikatega, kaartide, tabelitega jne. Kõiki õpikuid kool ei saa tellida,takistuseks on rahanappus. Õnneks on aineõpetajatel olemas kõik õpikuvariandid. Enne õpiku tellimist olen selle ise üksipulgi läbi vaadanud. Vabariigis ei ole enam ka aine komisjoni, kes õpiku käsikirja enne käikuandmist läbi vaataks. Mõned õpikuvariandid on isegi tagasi lükatud, kuna ei vastanud nõuetele. Nüüd enam sellist eeltööd ei ole, kirjastus lähtub autorist so tema usaldusväärsusest. Palju on ka võimalusi lisamaterjali hankimiseks. Õpik peab olema raamat, mis annab informatiivset materjali, õpilased leiavad ise vastused esitatud küsimustele. Üldiselt – ajalugu on pidevas muutumises, tulevad uued avastused, tuleb uusi seisukohti.
Teooria ja praktika – need võivad tihti ka lahkneda, sest kirjasõna ja tegelikkus ei lange alati kokku. Kuidas õpilased seda mõistavad ja tõlgendavad?
Ajaloosündmuste puhul saab vahel esitada ka küsimuse – mis saab siis, kui ... Võtame 1939. aasta Eestis. Päts oleks saanud ka relvastatud vastupanu osutada sissetungijatele
Aga mis oleks saanudedasi? Õpilastele selline arutelu meeldib. Muidugi mitte tervele klassile, aga siiski paljudele. Tänane õpilane on lugenud, tal on lai silmaring, vastavalt eale tunneb ta ühiskonnaelu peamisi tendentse. Loomulikult näeb ta ka neid kääre, mis tekivad ühiskonnas jutu ja tegeliku vahel. Ta näeb neid asju ka partei-poliitilisel pinnal.
Eesti uuem ajalugu on pikka aega olnud erinevate seisukohtade tõmbetuules. Eriti küsimustes, mis puudutavad sõjaeelset (1920-1940) Eesti vabariiki.
Ajalugu ilma faktideta õppida ei saa. Ei saa õppida maailmasõda, kui sa ei tea, millal see toimus. Kui panna siia laua taha istuma kolm ajaloolast-professorit, siis keegi ei vaidle vastu, et Teine maailmasõda algas 1.septembril 1939.aastal. See on fakt, selles ollakse ühel meelel. Aga miks see sõda algas, siis selles on seisukohad erinevad. Erinevad on seisukohad ka riigiti. Siin peab leidma mingi kuldse kesktee, mingi kompromissi. Ka selle üle võib arutleda, ka sõjaeelne Eesti vabariik – kellele hea, kellele halb – ka nii võib arutleda. Miks nii juhtus nagu juhtus, kas võinuks ka teisiti minna, mis siis oleks saanud, tuues paralleele Soomega jne.
Olete palju aastaid õpetanud ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Kas on märgata olnud huvi kasvamist nende õppeainete vastu? Mis on otsene kasu või mõju nende ainete õppimisest?
Mis on ühiskond üldisemas mõttes. See on suunatud noorte inimeste sotsialiseerimisele. Ühiskonnaõpetus ei ole üksnes teooriaküsimused, vaid ta annab ka palju praktilisi näpunäiteid, kuidas eluga toime tulla, kui saadakse täiskasvanuks. Loomulikult peab õpilastes huvi tekitama kõige vastu, mis sünnib Eestis, mis toimub maailmas. Näiteks Eestis ei ole kodanikuühiskond aktiivne. Õpilastele on vaja selgitada, et kui nad ise on aktiivsed, suudavad nad ka palju ära teha oma kogukonna, terve ühiskonna huvides. Meie riigi asjadega ollakse üldiselt kursis, teatakse-tuntakse juhtivaidpoliitikuid. Õpilased käivad ka ekskursioonidel, õppereisidel jne. Sõidud muuseumidesse, ajaloolistesse paikadesse laiendavad silmaringi. Meie õpilastel on võimalik külastada Riigikogu, ka Stenbocki maja, välisministeeriumi. Kokkuvõttes on see kõik kasuks noore inimese arengule.
