Vabatahtlikuna Keenias: hommikuseks äratajaks kuke kiremine ning piima ja Mala vürtsidega tee

 (7)
Vabatahtlikuna Keenias: hommikuseks äratajaks kuke kiremine ning piima ja Mala vürtsidega tee
Teesõbrad, kas teadsite, et teelehtede korjamine on teeistanduses üks töömahukamatest - seda tehakse enamasti käsitsi ja korjajateks on tavaliselt naised?Fotod: Sandra Sutting

Kolm kuud viibis vabatahtlikuna Keenias Sandra Sutting Keilast. Palusime tal rääkida oma lähetusest ja jagada muljeid kaugest Aafrika riigist.

Euroopa vabatahtlikud Keenias – Sandra ja paremal tema partner Korinna Saksamaalt.


Kuidas sattusid vabatahtlikuna Keeniasse ja kaua seal olid?

GLEN Eesti kuulutab igal aastal maailmaharidusest huvitatud noortele välja konkursi, mille raames lähetatakse vabatahtlikud kolmeks kuuks tööle erinevatesse arenguriikidesse. GLEN-i lähetusi koordineerib Eestis Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab Välisministeerium. Tänavu talvel otsustasin ka ise kandideerida ning endalegi üllatusena avastasin end natuke rohkem, kui poole aasta pärast seljakotti pakkimas ning, ärevusliblikad kõhus, Keenia poole lendamas.

See ei olnud sinu esimene välisreis. Kuivõrd aitasid varasemad kogemused?

Varem olen pikemalt olnud Hispaanias, täpsemalt Kataloonias, kus ma vahetusüliõpilasena tudeerisin aasta sotsiaaltööd. See aeg andis võimaluse vaadata iseendasse, süstis eneseusku ning kujundas minu edasisi valikuid ja otsuseid. Just seal olles jõudis minuni globaalne maailmatunnetus ning mõtteviis, et kõik suured asjad algavad väikestest. Samal aastal võtsin ette Camino de Santiago rännaku, kus mõtestasin enda jaoks lahti seletamatu sisemise soovi ning esimest korda julgesin selle ka sõnadesse panna.

Mis aga juhtub unistuste sõnastamisel?

See viib nende teostamisele lähemale ning nii võib juhtuda, et pöörane mõte omandab ajas sootuks teise, reaalsema olemuse.

„Ei saa minna üle jõest...” ehk suurvihma tulem laiub tee kohal ja ette tuleb võtta tõeline retk kodu poole – paljajalu paduvihmas ja õhtupimeduses. Meie jaoks ühekordne meeldejääv seiklus, aga kohalike vili, saak...

Mida teadsid enne Keeniast ja kuivõrd pidas paika ettekujutus sellest Aafrika riigist?

Tuleb tunnistada, et Eestist linnulennult rohkem kui 6000 km kaugusel asuv Keenia oli enne vabatahtlikuks kandideerimist minu jaoks kauge ja tundmatu paik ning väga põhjalikke teadmisi mul sellest Aafrika riigist ei olnud. Loomulikult oli tehtud mõningane kodutöö, et orienteeruda paremini Keenia ajaloos, kultuuris ja eluolus. Teisalt püüdsin end teadlikult hoida puhta lehena, et tajuda sealset reaalsust hinnangutevabalt. Keenia on värvikirev – 42 erinevat hõimukultuuri ning erinevus maapiirkondade ja linnade vahel kontrastne. Minu Keenia joonistub välja sellest, mida on võimalik näha ja kogeda, elades ühes maapiirkonnas – seal, kus on võimalik osa saada ürgsetest hõimukultuuridest ning kus linnapiirkondadest peavooluna kaasa tulev modernsus pole veel minetanud esiisade traditsioone.

Hirmu ei olnud? Ikkagi must manner, troopilised tormid, metsikud loomad, malaaria...

Oma loomult armastan väljakutseid, seiklusi, olukordi, mis toovad mind harjumuspärasest mugavustsoonist välja ja panevad loovalt tegutsema. Hirm aga toitub iseendast ja meie mõtetest ning kõige enam hirmutab meid tihtilugu see, millest me teadlikud ei ole, või see, mis stereotüüpide najal meie reaalsustajju kinnistub. Nii nagu ma ei tahtnud luua stereotüüpset pilti Keeniast, vaid ise kogeda ning selle põhjal otsustada, püüdsin ka hirmul mitte lasta oma mõtete üle võimust võtta. Tagantjärele võin öelda, et tundsin end seal väga hoitult, oodatult ning koduselt.

Mis eesmärgiga sind Keeniasse saadeti ja palju teid seal oli?

Projekt kandis nime „Noorte toetamine ning neile eluks vajalike oskuste õpetamine“. Tegutsesin seal koos Saksamaalt pärit tandempartneriga. Kuna meie tööpiirkond oli HIV-i ning AIDS-i leviku epitsentris, siis enamus noorte probleeme oli seotud viimase laiast ja kiirest levikust ning noorte vähestest teadmistest seksuaal- ning tervisekäitumise osas. Seega kujunes meie üheks peamiseks tööülesandeks viia läbi HIVi- ning AIDSialaseid ennetusloenguid, kasvatada sealsetes noortes teadlikku tervisekäitumist ning läbi interaktiivsete seminaride jõuda lähemale noorte tegelike küsimuste ja muredeni täiskasvanuks kujunemisel. Seda kõike püüdsime teha alternatiivsete pedagoogiliste võtete abil, kus ühest küljest soovisime õpilaste argipäeva tuua lõbusat vaheldust, kuid teisalt andsid loovad ning mängulised tegevused võimaluse rääkida vahetumalt rasketest, kuid olulistest teemadest. Oma programmi viisime läbi peamiselt keskkoolinoortega.

Kätepesu enne kõige oodatumat – söögivahetundi. Fotod: Sandra Sutting

Kus ja millistes tingimustes Keenias elasite?

Loe veel

Meie uus kodu kolmeks kuuks asus Keenia lääneosas, Mumiase piirkonnas. Tegemist oli maapiirkonnaga, kus keset suhkruroo ja maisipõlde asus pisike Ingusi küla. Meid võttis seal vastu imearmas Keenia vanapaar, kelle juures elades saime unikaalse võimaluse olla osaks sealses hõimukultuuris ning tajuda võimalikult tõetruult elu ühes maakohas. Elamistingimused olid meil küllaltki askeetlikud – kogu külas puudus elekter, süüa tegime elava tule peal ning pesime end vihmaveega. Kuigi olud näisid primitiivsed, siis teadsime, et väljaspool meie aeda ümbritsevat raudtara elavad inimesed muda- ja savionnides ning meie olime oma külalislahke pererahva, nelja seina ja korraliku katusealuse üle väga tänulikud.

Kuidas möödusid su päevad?

Need, kes Aafrikas käinud, on ilmselt tunnetanud sealset ajataju ning elamise-olemise kunsti. Minu aeg möödus seal väga intensiivselt, jagades oma teadmisi, viies ellu seal olemise eesmärke, kuid õppides ka ise väga nii enda kui ka maailma toimimise kohta. Päevi alustasime seal eranditult päikesetõusul kuke kiremise peale ning hommikuseks meelte äratajaks kujunes pereema tehtud piima ja Mala vürtsidega tee. Meie jaoks oli oluline, et meid koheldaks nii nagu kohalikke ning seepärast püüdsime omalt poolt teha kõik, et nende elustiili võimalikult sujuvalt sisse elada. Töölt vabadel hetkedel lõime kaasa majapidamistöödes, käisime kohaliku käsipallitiimi treeningutes ning püüdsime igal muul võimalusel seda mõnetist teravjoont nende kahe maailma vahel omalt poolt hägustada.

Mis on keenialaste suurimad mured?

Kui rääkida muredest ja probleemidest, siis tihtilugu on neil puudust just sellest, mida meie oleme harjunud võtma iseenesest mõistetavalt. Ehkki kirjaoskus on Keenias paljude teiste Aafrika riikidega võrreldes märkimisväärselt kõrgem, on (kvaliteetse) hariduse kättesaadavus endiselt suur probleem. Haridus on aga otseselt seotud info liikuvuse, tervisekäitumise, arstiabi kättesaadavuse ning tööhõivega. Kui küsida sealsete laste unistuste kohta, saab selgeks, et need ei erine muust maailmast ning lapsed ihkavad saada õpetajateks, arstideks, juristideks, pankuriteks... Aga vahendid ja võimalused on erinevad ning haridus ja sellest tulenevad hüved jäävad paljude jaoks kaugeks, kättesaamatuks.

On need probleemid lahendatavad?

Probleemide juurestik ulatub enamasti sügavale ning nende algeid võib leida juba riiklikul tasandil, kus lokkab korruptsioon, valitsuse ja rahva vahel puuduvad õigusriigile omane dialoog, usalduslikud valitsemissuhted ning läbipaistvad otsused. Lahendust, miks üle poole Keenia riigi elanikest elab endiselt allpool suhtelist vaesuspiiri, võiks seega oodata kõrgemalt. Samas paistab, et ka kõige väiksemateks muudatusteks oleks kohati vaja terve juurestik üles kiskuda.
Kuidas iseloomustad keenialasi? Oma blogis kirjeldad kohtumist külanõiaga ja räägid noormehega, kelle isal on 7 naist jne.

Kogedes siinseid probleeme, võiks arvata, et keenialased on murelikud, stressis ja õnnetud. Tegelikkuses kohtasin aga päriselt õnnetuid inimesi väga vähe, kui üldse. Selle asemel nägin naeratavaid inimesi, imetlusväärset elujaatust, tahet ja püüdlust unistuste poole liikuda. Pühendumust õppida ning võidelda hariduse ning parema tuleviku nimel. Südantsoojendavat ligimesearmastust ning kogukonna tunnet. Emapiimaga kaasa saadud lahkust jagada seda vähest, mis endal olemas on. Nendes inimestes on hindamatult palju seda, mida õppida, endasse talletada, kaasa võtta...

Kõige suuremad töövillid ja kõige sügavamad vestlused kooruvad välja just maapähkleid puhastades.

Kui palju said Keenias ringi liikuda? Rahvusparki jõudsid? Keda Aafrika suurest viisikust nägid?

Olime sakslannast saatusekaaslasega õnneks sama meelestatusega ning mõlemad piisavalt spontaansed ja seiklushimulised, et vabu päevi mitte avastusretkedest kasutamata jätta. Ilmselt just tänu sellele õnnestus meil, seljakott seljas, rännata nii nädalavahetuseks naaberriiki Ugandasse, ujuda Niiluses ning idaranniku paradiisilikus ookeanis, käia ära suuremates linnades, juua teeistanduses maailmakuulsat Keenia teed ning külastada üht unikaalsemat ning vanemat hõimurahvast masaisid. Käisin ka Masai Mara rahvuspargis, kus oli toimumas vaatemänguline loomade ränne, mil miljonid isendid liikusid suurte karjadena vee ja toidu otsinguil Masai Mara aladele. Tänu masaidest teejuhtidele õnnestus meil osa saada nii suure viisiku (lõvi, leopardi, elevandi, ninasarviku, pühvli) kui ka teiste rändel olevate loomade kõikehõlmavast ilust. Kõige kustumatumad mälestused jäävad siiski minu argipäevadest Ingusi külas. Lõputud vestlused pererahvaga õhtupimeduses päikeselambi valguses, sõnulseletamatu külalislahkus, kordumatud, vahel naljakad, kuid meeldejäävad kohtumised ja õpilaste siiras tänutunne, laste kallistused ning alatiseks hingejäävad elulood.

Unes veel Keeniat näed? Tagasi Aafrikasse tahad?

Jah, mõnel ööl seiklen ikka Keenia radadel ning kohati tundub kogu see kogemus rohkem unes kui ilmsi. Usun, et kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et mõista, et seda on selle maa jaoks liiga vähe, samas piisavalt lühike, et sinna jälle tagasi ihkaks... Midagi seestpoolt ikka ütleb, et alustatu on veel lõpetamata ning võimaluse korral läheksin kindlasti tagasi. Seda enam, et sain nende kolme kuu jooksul paljude inimestega lähedaseks, kuid sealse interneti ning võimaluste puudumise tõttu on keeruline suhtlemist jätkata.

Kuhu sooviksid järgmisena minna?

Mind paeluvad reisimise puhul kõige enam kohad, kuhu turism pole veel oma atraktsioonidega jõudnud. Või isegi, kui on, siis eelistada neid radu, mis turistide poolt veel tallamata. Maailmas on aga palju kohti, kus võiks mõnda aega olla. Selleks, et midagi mõista, tuleb selle osaks saada. Endiselt aga usun, et Eestigi on täis imekauneid paiku ning enne, kui lähen Pariisi, peaks ära käima Nuustakul. Seniks aga kutsun kõiki huvilisi kaasa rändama minu virtuaalses päevaraamatus: sandrakeenias. wordpress.com, kuhu talletasin oma kohtumised ning hingejäänud lood, seda nii üleskirjutiste kui fotode abil.