Vähesed söendavad selle reisi ette võtta, aga rännukihk sunnib Timo Palo taas teele
Millal rännakut alustate, kuidas see kulgeb ja kaua kestab?
Retke alguseks on planeeritud aprilli lõpp. Siis peaksime lendama Teravmägedelt poolusele, et sealt teekonda alustada. Ise lahkun Eestist ilmselt märtsi lõpus.
Retk kulgeb kombineeritult suuskadel ja süstaga. Loodame suurema osa teekonnast siiski suusatades liikuda, vedades süsta enese järel. Lahvandused ja suuremad vabaveealad on plaanis ületada süstal. Siin on aga teatud piirid - kõik oleneb jääoludest. Retke pikkuseks on planeeritud umbes kaks kuud.
Ilmastik ja jääolud võivad aga muudatusi tuua. Valmistame end ette umbes 50-60päevaseks 1100kilomeetriseks teekonnaks pooluselt saarestiku põhjaossa, Kirdemaa saare rannikule, kus meil on väike moonaladu.
Pärast seda jätkaksime veel ligi 300 kilomeetrit üle mägede ja fjordide tsivilisatsiooni - Teravmägede suurima asula Longyearbyenini.
Mis andis tõuke selline teekond ette võtta?
Sellele küsimusele võiks väga pikalt vastata. Siin on hulk seoseid, kokkusattumusi ja ehk ka saatuse kätki - ühe poisi kujunemise lugu, unistused, maailma tunnetamise ja piiride avardamise tahe, soov näha, kui kaugele võib jõuda. Soov elada elu hingestatult, laskmata sel lihtsalt enesest läbi voolata.
Olen kokku kasvanud jää, lume ja suuskadega, ammutanud inspiratsiooni reisikirjadest ja rännulugudest. Armastan väljakutseid ja nende lahendamist, looduse rahu ja lähedust. Ilmselt on kusagil minus peidus ka salapärane geen, pärandina kaugetelt esivanematelt - rändrahvastelt.
Geen, mida võiks nimetada seiklusvaimuks, aga ka rännukihuks, avastamisihaks nii iseenda kui ümbritseva suhtes, laante hüüuks, kustumatuks uudishimuks - sooviks piiluda teisele poole horisonti. See soov hõõgub hinges ning aeg-ajalt süttib leegina põlema - siis tulebki minna.
Millistes oludes rännak põhjapoolusele kulgeb?
Olud on ühed raskemad, mida võib ühelt ekspeditsioonilt oodata. Liigume ookeani pinnal, mis omakorda meie jalge all liigub. Astume vastamisi jäätriivi, ebakindlate jääolude, kapriisse ilmastiku, tuulte ja külmaga, trotsides ohtu, mida kujutab endast elu jääkarude kõrval.
Jääolud on muutlikud. Vabaveealad tuleb ületada süstas või ujudes. Veealad vahelduvad rüsijää vallidega, millest tuleb üle ronida. Aastad pole vennad ja kliima on Arktikas soojenenud. Harvemaks on jäänud jääolude poolest soodsaid aastaid. Seetõttu on oluline eelnev jälgimine, maksavad ka varasemad teadmisedkogemused. Viimane talv on olnud iseäranis soe ja jäävaene. Ehk asi paraneb veel, kuid nii head talve, kui oli eelmine, paraku enam loota pole. Nüüd jääb vaid loota, et on halvad, mitte väga halvad tingimused.
Meie valitud marsruut on võimalikest põhjapooluse retkedest üks raskemaid. Eks see ole ka põhjus, miks seda niisugusel kujul varem läbitud pole.
Uudsus, mida retk sisaldab, on ühelt poolt kütkestav, kuid teisalt paneb kõiki otsuseid tõsiselt kaaluma. Kannatlikkus ja õige hetke tabamine on olulised. Eriti palju määravad aga jääolud. Ilma jääta on vähe lootust sihile jõuda. Suurte veealade ületamine süstaga võib võtta päeva või ka paar-kolm, kuid siis tuleb magada ja välja puhata. Selleks on aga vaja kindlat jalgealust.
Tõsine oht on ka tormid. Keset ookeaniavarusi oleme väga haavatavad, juhul kui ilm peaks ära keerama. Atlandi põhjaosa on ju tuntud oma tsüklonite poolest.
Kas saate muu maailma ja kodustega ka sidet pidada?
Ainsaks sidepidamisvahendiks maakera äärealadel on satelliittelefon, mida ei saa selle sideviisi kalliduse tõttu küll väga sagedasti kasutada. Rohkem on tegu kindlustundega, et on võimalus välismaailmaga ühendus luua.
