Valla konstaabel Harras Tiisler: kõige raskem on surmateate viimine
Sellel ajal, kui Harras Tiisler konstaabliks määrati kehtis põhimõte üks vald, üks konstaabel. Tänaseks on tema tegevuspiirkond laienenud Võnnu valla näol. On olnud ka aegu, mil ta on asendanud konstaablit Kambja vallas, seetõttu ongi seekordne persoon kindlasti paljudele siitkandi ja ka naabervaldade elanikele teada-tuttav.
Politseisse tööle asus Harras Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel, enne seda köitis teda aga hoopis tehnikahuvi. Tehnikumis õppiski ta puidutöötlemisettevõtete masinate ja seadmete ekspluatatsiooni (kasutamist - toim.) ja remonti. Sellel alal ta peale kooli lõpetamist ei töötanud aga päevagi. Temast sai hoopis erinevate ettevõtete logistikavaldkonna töötaja.
Üldiselt peabki ta huvi autode vastu väga suureks, mida tõestab ka see, et peale ETKVL-i on ta töötanud ka kolhoosis automajandi juhatajana. Tööd on tehtud ka metsamajandis, kus tuli varustaja ametit pidada. Ka Nõukogude ajal oli Harrasel võimalus sattuda siia kanti tööle, kui talle pakuti tööd Kuuste sovhoosis. Sellest tööpakkumisest otsustas ta aga loobuda.
Kui taasiseseisvumise ajal hakati looma munitsipaalpolitseid, läks ta Tartu Politseiprefektuuri tööle, esialgu automehhaanikuks. 1998. aastal astus Harras politseikooli, mille järel töötas ta liikluspolitseinikuna, kuniks temast konstaabel sai.
Konstaabli ametikohta peab Harras Tiisler huvitavamaks ja mitmekülgsemaks kui liikluspolitsei tööd. Ajaga on töö läinud koormuse poolest raskemaks, teenindatav piirkond on laienenud, kuid töötingimused on tunduvalt paranenud. Kui Harras alustas, oli tema töövahendiks Žiguli 05, täna on sõitmiseks antud aga nelikveoga Škoda Octavia.
Kui palun Harrasel meenutada ohtlikke olukordi, mis töös ette on tulnud, mõtleb ta pikalt. Seejärel leiab ta, et eluohtlik oli politseitöö rohkem üheksakümnendate alguses. Ühe korra on teda sihitud kaheraudse jahipüssiga. Mõni kord on ette tulnud ka käsikähmlust. Teenistusrelva enda kaitseks kasutada pole tal õnneks tulnud. Üldse on Harrasel olnud vajadus relva kasutada vaid kord ja siiski oli vajalik teha hädatapp metsloomale, kes oli auto alla jäänud. Inimest pole ta kunagi sihtinud, laskmist tuleb harjutamas käia aga pidevalt.
Peamine probleemide tekitaja, mille tõttu politsei sekkumist vajavaid juhtumeid ette tuleb, on Harrase sõnul alkohol. Suurem osa juhtumitest on kas otseselt või kaudselt joobes inimeste põhjustatud. Konstaabel usub, et peamiseks alkoholismi põhjuseks on masendus ja sattumine samasuguste probleemide ja sõltuvustega inimeste seltskonda. Tema sõnul peaks riik enam panustama inimeste teadlikkuse tõstmisele.
Kui küsin, kus on statistiliselt kõige enam kuritegevust meie vallas, siis vastab ta, et Roiul on rohkem väärtegusid ja äärealadel kriminaalasju - peamiselt varavastaseid kuritegusid. Aastas tuleb tegeleda 1-2 kaduma läinud isiku otsimisega. Kuritegusid on aastas keskmiselt 50 ja aasta-aastalt on see number enamasti samasugune. Kuritegude toimepanejad avastatakse ca. 40% juhtudest.
Üldjoontes tundub konstaabel Tiislerile, et liikluskultuur on läinud kehvemaks, peamise probleemina toob ta välja autotulede ebakorrektse kasutamise nii pimedal kui ka valgel ajal. Samas lisab ta, et kui töö algusaastatel tuli praktiliselt iga peo järel, mis seltsimajas toimus käia kaklusi lahutamas, siis tänaseks on peopidajad oluliselt kultuursemaks muutunud ja taolisi seiku eriti ei meenu.
Peale tööaega meeldib Harrasele kalastada nii Peipsi peal kui ka Emajõe ääres. Jätkub aega ka võrkpalli mängimiseks. Politseis ta enam vanusepiiri tõttu füüsilist normi täitma ei pea, kuid enda hea tervise nimel sõidab vahel ikka rattaga ja teeb muud tervisesporti ning see tagab, et vajadusel jõuab ta ka kurjategijale järgi joosta. Kindel on see, et tagaajamist tuleb vahel ikka ette, nii autoga kui ka joostes.
Suguvõsas ega teiste lähikondlaste seas Harrasel antud elualalt eeskujusid ees ei ole. Pigem on mõjutanud politseiks saamisel aianduskooperatiivi naabrid, kes juhtimisi olid miilitsatöötajad. Ka lapsepõlvesõber oli ees, kellega sai palju suheldud. Ja nii see mõte politseinikuks saamisest kasvaski. Töö ajal on tal vaid kord tekkinud mõte, et võiks lahkuda ja midagi muud teha. Täna seda tunnet aga enam ei ole. Tööpõld on lai, inimesed on toredad ja rutiini ei ole.
Kõige raskem on Harrase arvates tema töös surmateate viimine. Sellistel puhkudel tuleb vahel mitu tundi end koguda ja mõelda, kuidas teade edastada inimesele, kes on oma lähedast koju oodanud. Enamasti aga ei tule need sõnad, mis ette välja mõeldud, konkreetses situatsioonis kasutusele.
Alguses oli raske aru saada ka sellest, kuidas liiklusõnnetusse sattunud inimesed ei oska kirja panna juhtunu üksikasju peale õnnetust, kuniks Harrasel endal tuli olla õnnetu juhtumi pealtnägijaks. Nüüd mõistab ta kannatanuid oluliselt paremini ja ütleb, et üritab alati kodaniku maha rahustada ja olla igati mõistev.
Jõudu tööle ja mõistvat suhtumist selles raskes ametis!
