Viimsi eelmise aasta Uus Tulija Eha-Kai Mesipuu
Oled üks Viimsi taluturu käimatõmbaja ja elushoidja ning ubinapäeva korraldaja. Nii põhjendati Sinu tiitlisaamist.
Minu töö on olnud 2010. aastal turu tegevus hoogsalt käima tõmmata, leida juurde põnevaid tooteid, häid kauplejaid ning viia nad kokku meie heade Viimsi inimestega. Korraldatud sai ka suur taluturu teemapäev – ubinapäev, mis võeti inimeste poolt väga hästi vastu ja mis muutub kindlasti iga-aastaseks talgupäevaks.
Tiitel oli suur üllatus, pole kunagi osanud mõeldagi mingi tiitli peale. Tööd on saanud küll kuhjaga teha ja selleks on kulunud palju ka vaba aega, aga tunnustuse peale ei jõudnud töö käigus mõeldagi. Sellest, et ka suvised nädalavahetused möödusid enamasti tööl olles, andsid märku kodus ootavad üha kasvavad triikimata pesu hunnikud. Turu perenaiseks olemine võib kõrvalt vaadates küll käkitegu tunduda, kuid selle nimel, et turg saaks tõepoolest vallarahvale oma ja hää, tuleb palju tööd teha. Aga suur rõõm on olnud nii paljude toredate inimestega tuttavaks saada, koos oleme jaganud nii muresid kui ka rõõme. Mul on väga kahju, et üks meie armsamatest turumüüjatest vaatab edaspidi meie turu tegemisi pilvedelt. Peagi saame kuulda ka mõne pisikese tegelase sünnist, ootame põnevusega.
Kevad-suvel plaanin üleeestilist ringsõitu meie kauplejate juurde taludesse, meil käib iga nädal kauplejaid ju üle kogu Eesti Pepsi äärest, Viljandist, Pärnumaalt, Rakvere kandist, Raplamaalt ja mujaltki.
Milleks oli Viimsisse taluturgu vaja, siin on ju poed ja paljudel aiad?
Raske on suurtes kauplustes leida värsket, puhast ja lihtsat kodumaist toidukraami. Meil on turul koduaiast hommikul korjatud kollased ploomid, värskelt nopitud ja pestud kartulid, hommikused tillivarred ja piparmünt, käsitsi korjatud ja seljakotis soost välja toodud punapõsksed jõhvikad ja palju muud. Iga sõna ette tahaks panna “kodused” ja “värsked”, sest need ongi peamised märksõnad.
Ma usun, et taluturg on vajalik õlemale poolele – nii aiapidajatele, talunikele ja väiketootjatele kui ka vallarahvale, kes kaupa tarbib. Talunikele ja meistritele on siin suurepärane ja soodne võimalus kaubelda omatoodetud ja -kasvatatud kaubaga – nii toetame ka Eesti põllumajandust.
Väikese pensionilisa teenimise ja enese rakendamise võimaluse annab see ka vahvatele aiapidajatest vanaprouadele. Ja nende kasvatatud koduaiakaup kaob eelisjärjekorras.
Kevadel helistas mulle üks tore isa ja teatas, et tema lapsed tahaksid tulla turule omakasvatatud rediseid müüma. Isa eesmärk oli anda lastele väike elukool, aidata neil mõista töötegemise kohustust ning raha väärtust. Ja poiste letil olid muide suurepärased redised!
Taluturg vajab sissetöötamiseks aega. Kas ta on juba ennast õigustanud?
Suvine taluturg on ennast kenasti sisse töötanud, kodumaist kaupa on palju. Praegu on meil aga esimene talvine periood ja turg tegutseb nii muuseumi parklas kui ka enamas jaos vanas hubases laudahoones. Pakutakse kaupa, mis praegusel hooajal saada on. Eesti tomatiteid praegu saada ei ole, sest pole hooaeg, meie oma turul seepärast aga imporditud tomateid küll ei müü. Siin tulevad soovijatele appi supermarketid.
Paljudele on ühest suvisest lõbusast teleintervjuust jäänud meelde minu lubadus astuda turuväraval vastu banaanidele ja muudele lõunamaistele puuja köögiviljadele, taluturg peab jääma ikka puhtalt eestimaise talukauba turuks.
Kindlameelsus ja mitte ahvatlustele järgiandmine on siinkohal tähtsad tegurid. Kindlasti on taluturg just see, mis ta on, tänu sellele, et taluturgu ei ole kunagi võetud kui äriprojekti. Toidukaupa ja kauplejaid on Eestis palju ja väga erinevaid, tuleb selgelt osata ja julgeda teha õigeid valikuid. Siin tuleb mulle tihtipeale appi südame hääl.
Mllist arengut näed taluturule? Kas see võiks muuseumist ka mujale areneda-laieneda?
Taluturg areneb kindlasti, kuid seda, et ka mujale, selle peale pole osanud mõeldagi. Viimsi taluturg ja vabaõhumuuseum kuuluvad ikka ühte nagu sukk ja saabas.
Sel suvel üritati turgusid rajada veel kahte kohta Viimsis: esiteks Viimsi Haigla kõrval asuvasse tasulisse parklasse ja samaaegselt ka Viimsi Keskuse kõrval asuvale parkimisalale. Selgus aga, et viimsilased ei võtnud uusi turgusid omaks ja nad lõpetasid peagi tegevuse. Korraks isegi käis mul südame alt kartusenõks läbi, et kas tõepoolest suudavad uued keskuses asuvad turud taluturule peale astuda. Õnneks nii ei juhtunud ja see andis selge märgi, et taluturg on õigel teel ja läheb inimestele korda.
Laupäevane lühiajaline turg on koht, kuhu kõik inimesed saavad, korv käevangus, jalutada, teades, et letil on värske, just selleks hommikuks ja just neile valmistatud kaup, mis ei ole pikki päevi eelnevalt letil seisnud ja ostjat oodanud.
Mulle on tehtud ettepanekuid luua turg ka mõnda naabervalda, kuid arvan, et turu saab endale teha ikka iga vald ise, ja inimesed, kes seda teevad, peavad olema oma valla inimesed. Turg luuakse oma kogukonna jaoks, sa pead tundma oma rahvast ja teadma, mida nad ootavad.
Kõik taluturu kauplejad on mulle öelnud, et nad tahavad ikka ja jälle siia tulla kauplema, sest Viimsi turg ja rahvas on kuidagi teistmoodi. Isegi raske olevat seletada, mismoodi teistmoodi. Mulle tundub, et rahvas oskab talunike ja meistrite rasket tööd piisavalt väärtustada.
Et taluturg areneks, sai sügisel korraldatud tõeline õunateemaline turupäev – ubinapäev, kus tegime muu hulgas talgute korras väga palju õunamahla. See oli väga vahva ja vajalik üritus. Olen juba hakanud järgmiseks ubinapäevaks mahlapresse otsima. Kui kellelgi üle on, andku julgelt teada.
Sel kevadel tuleb üks teemapäev veel ja selleks on 14. mail toimuv räimepäev.
Kuidas oled Viimsiga seotud lisaks töökohale?
Olen elupõline harjumaalane, Viimsis olen tänaseks elanud juba päris tükk aega. Elan muuseumist 5 minuti rattasõidu kaugusel. Kui laps ei käiks Randveres lasteaias, saaksin iga päev ka rattaga hakkama ja see oleks nii tervise kui ka keskkonna seisukohalt oluliselt mõistlikum valik. Väärtustan väga kodulähedal töötamise võimalust ning see oli määravaim ka minu töökoha valikul. Milleks raisata kaks tundi oma päevast ummikutes istumisele ja tööle sõitmisele!
Mida hõlmab sinu töö muuseumi turundusjuhina?
Kergem oleks vist vastata küsimusele, mida mu töö ei hõlma. See töökoht kujutab endast reaalselt palju enamat kui ametinimetus ja see on tore. Et töö selles ametis muuseumis võib olla nii rutiinivaba ja arendav, poleks osanud küll loota ega karta. Kui vaja, küpsetan muuseumi leivaahjus külarahvale leiba ja räägin leivategemisest, kui vaja, aitan kolleege näituste ülespanemisel, kui vaja, korraldan kliendile sünnipäevapeo, kui vaja, kirjutame projekte, et ürituste korraldamiseks rahastust saada.
Mis Sulle Sinu töös meeldib?
Mulle meeldibki vast kõige rohkem see, et erinevaid tegevusi on nii palju, et pidevalt on käed-jalad erinevaid töid täis. Vahel ei saa ööselgi magada, sest pea on mõtteid täis ja järjekorras seisvad töökohustused koputavad südametunnistusele. Ja kõige paremad mõtted tulevadki mul tavaliselt öösiti, see on juba mulle endalegi naljakas.
Veel meeldivad mulle tohutult mu kolleegid, nad on lihtsalt uskumatud, igaüks omamoodi. Koos moodustame suure väärtusliku meeskonna ja ideepanga ning samal ajal suudame suurte töörabajatena need esmalt hullumeelsed ideed kõik ka teoks teha. Vähestes kohtades suudetakse nii väikse meekonnaga nii suuri asju ära teha.
Missuguseid ameteid oled veel pidanud?
Töötasin üle kaheksa aasta büroojuhina kiirlaevadega Tallinna ja Helsingi vahel opereerinud laevafirmas Nordic Jet Line. See oli põnev ja pingeline töö rahvusvahelises meeskonnas. Meie vabaõhumuuseumist merele vaadates tuleb ikka alati väike igatsus nende kiirete laevade järele, millega reisijaid üle lahe viisime. Ettevõtte juhi “parema käena” sain väga tugeva töökogemuse ja selge pildi ettevõtte juhtimise köögipoolest.
Laevafirmas töötamise kõrvalt omandasin ka Tallinna Tehnikaülikoolis kõrghariduse, esmalt diplomiõppe ning hiljem magistrikraadi.
Enne laevafirmasse tööleminekut olin tööl paaris väiksemas ettevõttes sekretäri ja juhiabina.
Ja hobid? Lisaks küpsetamisele, mida juba paljud teavad, kes muuseumisse mõnele üritusele satuvad.
Küpsetamine on tõepoolest üks minu suurimaid hobisid, kuid mitte ainuke. Ma olen ka suur käsitööhuviline. Seda pisikut on meie peres kantud põlvest põlve. Mäletan lapsepõlvest eredalt pärastlõunaid, kui mina, ema, vanaema ja vanavanaema üheskoos toas istusime ning käis tehtud ja pooleliolevate tööde ülevaatus ja kus vanaema emale head nõu andis kas siis värvitoonide või tehnika osas. Hetkel on käsitöötegemine küll veidike soiku jäänud, sest vaba aega on viimasel ajal vähevõitu. Hoidun teadlikult käsitööajakirjade sirvimisest ja käsitööpoodides käimisest, sest kohe hakkavad näpud sügelema. Ka lapse kõrvalt on raske midagi suuremat ette võtta, pigem teeme lapsega koos midagi, mis ruttu valmis saab. Näiteks vildime.
Teiseks suureks hobiks on metsas seenel ja marjul käimine. Sügiseti on mul ikka kogu aeg kummikud ja korv autos. Mul on välja kujunenud kindlad seenemetsad ja isegi nädalapäevad, millal taas metsa kaon.
Metsas käimine on nagu käsitöögi mõnusalt lõõgastav ja saab muudest mõtetest täiesti välja lülitada. Seeni ja marju ei ole kunagi palju, neid on mõnus jõulude ajal sõpradele ja tuttavatele purkide viisi kinkida.
Sügiseti on küll marineerimisega ja moosikeetmisega hilisöödeni palju tööd, aga selles on ka omamoodi võlu. Nii et mind võib alati metsa kaasa kutsuda, tulen hea meelega. Eriti oleks tore, kui keegi mind murakale kaasa kutsuks, oleksin väga tänulik.
Talviseks harrastuseks on selgelt tõusnud suusatamine, käin õhtuti Pirita metsas valgustatud suusarajal suusatamas, paremaid suusaradasid ei oska tahtagi.
Missugune kokk sa kodus oled, kas laual on ainult mahe ja kodumaine kraam?
Eelistan kindlalt kodumaist toorainet. Kahtlase päritoluga erksavärvilistes pakendites odav toidukaup jääb minust südamerahus poodi. Põnev on neid lihtsalt vahest vaadata, kuid ostma ei kipu. Samas välismaal reisides huvitavad mind väga kohalikud toidupoed, seal pakutav toiduvalik, uued maitsed ning kauba eksponeerimise viis.
Sinu üks unistusi on koogikohvik Viimsis. Millal sa selle unistuse teoks teed?
Koogikohvik on tõesti minu üks suur helesinine unistus. Kui minu lapsehoolduspuhkuse ajal laevafirma oma tegevuse Eestis lõpetas, hakkasin mõtlema järgnevate tegevuste ja uue võimaliku töökoha peale. Pikaajaliselt töötuks jäämist pole ma hinges kunagi kartnud, isegi mitte masu alguse ajal. Kui sul on kaks kätt ja oskad nendega midagi ka peale hakata, saad kindlasti alati hakkama. Muidugi pead olema ka töökas, oma valikutes arukas ning muidu hea südamega.
Osalesin töötu olles teadmiste värskendamiseks raamatukogu ruumides toimunud töötukoolitustel. See andis kindlustunnet ja häid mõtteid, et valikuid on mitmeid – võib olla ka iseenda tööandja.
Kuna koogikohviku idee oli mul juba varem tekkinud, hakkasin aina põhjalikumalt asjaga tegelema. Idee ei lasknud isegi öösiti enam magada. Kuigi olen Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse magister, tundsin, et koogikohviku tegemiseks on vaja koguda juurde ka vastava eriala süvendatud teadmisi. Lapsega kodus oleku ajal investeerisingi täiendkoolitamisse, läksin Tallinna Teeninduskooli ning omandasin pagar-kondiitri eriala. Teadsin, et see on 100% kindel investeering – teadmiseid saan pärandada ka oma tütrele, isegi kui kunagi kohvikut ei ava.
Koogikohviku idee jäi hetkel toppama sobiliku asukoha ja vastava miljööga hoone puudumise tõttu Viimsis. Mul on koogikohviku suhtes selge nägemus ja latti madalamale ma selles osas ei lase.
