Viimsi Kooliteatri etendust "Ma vaatan maailma Igaviku Aknast" saatis publikumenu
Viimsi Kooli kooliteater on kolmandat korda lavale toonud Johan ja Maria Laidoneri loo ning sarnaselt kahe eelneva lavastusega on sellelgi korral etendusega kaasnenud publikumenu. Käesoleva aasta veebruaris anti Viimsi mõisas seitse etendust (ligi 700 vaatajat) ning igal õhtul oli saal täis Laidoneride saatuse ja kooliteatri tegemiste vastu huvi tundvaid inimesi, nii et mõnele etendusele tuli lisatoolegi tuua.
Publiku hulgas oli nii algkooliealisi kui ka kõrges vanuses teatrihuvilisi (muu hulgas ka inimesi, kes ise Laidoneridega kokku puutunud), nii meie Viimsi valla inimesi kui ka külalisi kaugemalt. Etenduste publik elas nähtule südamest kaasa ning selle tegijatele sai osaks kiidu- ja tänusõnu.
Mis siis köidab vaatajaid Viimsi Kooliteatri lavastatud loos? See on lugu Eestimaa saatusest üldiselt, aga ka üksikisiku saatusest, kelle elust ei puudu midagi inimlikku, kuid kes pidi kogema ka palju ebainimlikku.
Viimsi Kooliteatri esituses on vaatajate ees laval 20. sajandi esimese poole Eestimaa lugu ning selle taustal ühe mehe ja naise armastus, aga ka vastukäimisi täis teekond.
Inimese saatus ei ole ehk alati inimese enda kätes, küll on aga tema kätes see, kuidas ta oma saatusele vastu astub, ning see, kuidas Johan ja Maria Laidoner oma saatusele vastu astusid, kõneleb neist mõlemast palju. Saatusekaaslastena suutsid nad ka kõige rängemates oludes üles näidata ligimesearmastust ja samas jääda kindlaks oma veendumustele.
Usutavad ja veenvad rollid on järjekordselt teinud Johan Laidoneri mänginud Rünno Karna ja Maria rollis esinenud Laura Ojala. Johan Laidoner R. Karna esituses on Eesti riigimees, kes ei unusta oma rolli ka siis, kui saatus on teda sunniviisiliselt Eestist eemale viinud. Veidi karmi koore all on peidus isa, kes peab oluliseks oma poja ja kasupoja haridust, aga ka haritust ning vaataja võib vaid ette kujutada, mida Johan Laidoner võinuks tunda või mida üle elada oma lähedaste kaotuse tõttu. Laura Ojala loodud Maria Laidoneri tegelaskuju tundub leebe ja kohati allaheitlik, kuid osutub kõigist oma kannatustest hoolimata tugevaks ja sirge seljaga naiseks, keda saadab tema teel armastus abikaasa ja viimase kodumaa vastu. Kui Johan Laidoneri tegelaskuju esindab pigem riigimeest, siis Maria Laidoneris avaneb tundelisem pool, mis seab esiplaanile eelkõige oma lähedaste heaolu ja saatuse. Maria ja Johan Laidoner Laura Ojala ja Rünno Karna esituses moodustavad laval harmoonilise terviku ning hoolimata neile osaks saanud vastukäimistest annavad nad vaatajatele põhjuse uskuda ja loota, et kõige olulisemad on inimesed meie ümber, kellega me rohkem või vähem oma saatust jagame.
Väikeses Mihklis (Vincent Paul) on äratuntavad ka noore Mihkli (Arlo Talmar) käitumisele iseloomulikud jooned.
Arlo Talmari esitatud Mihkel oma kohatises jäärapäisuses ning protestivaimus mõjub usutavalt ning jätab vaataja jaoks võimaluse mõelda, mis temaga tegelikult juhtus. Veidi melanhoolset alatooni toob näidendisse Mihail Lustini mängitud Aleksei Kruževski, kes oma natuurilt vastandub Mihklile. Väike Aleksei (Mihkel Jürimäe), kelle elu saab pärast Eestisse kolimist hoopis uue pöörde, sirgub nooreks meheks, kellega seoses on Johan Laidoneril suured plaanid, kuid kelle elu jääb lühikeseks. Stseen, milles Aleksei räägib oma saatusest pärast vangistamist, jääb vaatajat oma traagilise alatooniga lummama.
Aleksei melanhoolsust tasakaalustab omakorda Liisa Johanna Viikna mängitud energiline ja särtsakas Ellen Laidoner.
Kindlasti peab siin üles lugema ka kõik laste rolle mänginud noored näitlejad, lisaks eelpool nimetatuile veel Liisbet Rümmel (väike Ellen Laidoner ), Maria Rander (väike Nadja Pridanova) ja Karl Martin Kaasik (väike Ruudi Toomsalu) ning Mihkel Laidoneri sõpru ja sugulasi mänginud Lisa Sabul (Erika), Rain Rebane (Ruudi) ja Greeta Võsu ( noor teismeline Ellen Laidoner), kes kõik on andnud oma panuse, et vaataja ette jõuaks kaasa mõtlema panev esitus. Ajastu hõngu toovad lavale episoodilistes rollides siseminister Unt (Emil Orub) ja seltsimees Škurin (Mihkel Lennuk) ning käsundusohvitser (Arne Kukkonen). Liina Ariadne Pedaniku mängitud koduabiline oma tegemistega loob kogu etendusele huvitava raamistuse, justkui ajal ja selle möödumisel ei olekski tähtsust.
Aja möödumist aga sümboliseerib kõige enam stseen Maria Laidoneri õpilase Nadja Pridanovaga (Triin Rebane) näidendi lõpus, kus laps ja täiskasvanu hoiavad oma kätes liivakella.
Lavastaja Külli Talmar on lisaks väga suurele tööle noorte näitlejatega huvitavalt ära kasutanud mõisa saali, kus Maria ja Johan Laidoneri lugu lavale jõuab, ja kõiki selle nüansse alates klaverist, millel Laura Ojala Mariana musitseerib, ning lõpetades kaminaga, milles loitev tuli teises vaatuses, hoolimata rasketest aegadest, tegelaste jaoks kodusoojust sümboliseerib.
Esile peab tooma ka etenduse muusikalise külje - ühelt poolt sügava sõnumiga laulud, mis moodustavad sõnalise poolega suurepärase terviku, teiselt poolt ka see, millise hingestatusega kõik noored lauljad neid esitavad. Seda suutis noortele näitlejatele sisendada Ita-Riina Pedanik.
Publiku nõudmisel mängib Viimsi Kooliteater etendust veel 10., 11. ja 12. aprillil.
________________________________________________________________
Tagasiside vaatajatelt
Südamest tulev ja suur tänu eilse õhtu eest! Mängitud tükk oli tõesti pisarateni liigutav armas lugu ja seda peaks nägemakuulma kogu rahvas.
Edu trupile, suur kiitus kõigile!
Aime Saks abikaasaga
Oli väärt elamus. Mul on tõsiselt hea meel, et see taas kord lavastati.
Tony Käsper
Väga suurepärane etendus - olin taas lummatud. Kõrgel tasemel näideldud, huvitavad vahepalad, kas või nt vaheaeg, mis oli seotud sünnipäevapeoga. Suured tänud elamuse eest!
Kristi Jaadla ja lapsed
Isiklikult arvan, et see etendus, meie rahva ajaloo etapp oli suurepäraselt edasi antud, oli saavutatud seda kajastav õhustik, mida väga oskuslikult saavutati vaheaja sisustamisega.
Kõige tähtsam oli kindlasti see, et pani noori inimesi ja ka täiskasvanuid mõtlema ajaloo keerdkäikudele, õigetele ja valedele otsustustele, aususele, südametunnistusele ja meelekindlusele.
Kaido Pihlakas
Nõmme-Tallinn RC liige, vandeadvokaat
Käisin laupäeval kooliteatri etendust vaatamas. Tahtsin Sind ja Sinu õpilasi tänada imearmsa, südamliku ja huvitava lahendusega etenduse eest. Ainult väga hea etenduse puhul on nii, et tuled pärast etendust taas ja taas mõtetes käsitletud teema juurde tagasi.
Aitäh Teile!
Lugupidamisega Eva Vihmaru
