Hugo Treffneri Gümnaasium, Tallinna Polütehnikum ja Ülenurme Gümnaasium osalevad järgmise kolme kuu jooksul.

Teekond Strasbourgi algas päev varem, 13. septembril, ning oli väsitav, kuid elamusterohke. Varahommikul Tallinna lennujaamast startinud lennuk lennutas meid Brüsselisse, mis pakus silmailu arhitektuuriga, kuid terroriseeris rahakotti. Paljudele meist meeldis Brüssel ja seal veedetud kuus tundi rohkem kui tagasihoidlikum ja vaiksem Strasbourg.

Vaba aeg linnas ja lennujaamas

Brüsselis sisustasime oma vaba aega kas õpetajatega tuurile minnes või ise linna avastades. Osa õpilasi otsustas lennujaama jääda. Seal kujunes igaühel oma seiklus, mis vaevalt niipea ununeb. Karl Voo 12.b klassist: "Lennureis Brüsselisse oli lahe.

Need, kes jäid Brüsseli lennujaama, said näha, kuidas tavariietes politseinikud vahistasid kolm meest kohe, kui need olid lennujaamast väljunud. Kaks dressides kaaki pandi kõhuli maha ja üks soliidne pintsakus vanamees pandi lihtsalt raudu."

Kui tuli aeg Brüsseliga hüvasti jätta, seadsime uuesti sammud lennujaama, et sealt pisikese ja väriseva lennukiga Strasbourgi lennata. Õnnelikena kohale jõudes pidime silmitsi seisma mitme üllatusega. Algul ei tahetud meid hotellis vastu võtta, sest meil polevat broneeringut. Kui suure häda peale broneering üles leiti, tuli välja, et õpetajaid ikka kirjas pole.

Vähe sellest, ei olnud ka meile lubatud arv tube ega voodeid. Eestlase sihikindlus ja jäärapäisus lahendas selle olukorra siiski meile igati sobilikult. Kui toad kätte saadud ning pärast pikka ja väsitavat reisi korralikult einestatud, oli paras aeg valmistuda järgmiseks päevaks ning magama heita.

Seiklused Strasbourgis

Teekond hotellist Euroopa Parlamenti oli paras jant. Poole tee peal tuli välja, et osad meist jätsid ID-kaardid hotelli.

Teisel kolmandikul teest sai ainus passi kaasavõtja aru, et tal pole passiga midagi teha ja pidi samamoodi ID-kaardile järele jooksma. Poisid olid õhtul eeltööd teinud ning otsinud kõige otsema tee parlamenti, aga meie kõnnitud tee polnud lühim, vaid paraja ringiga. Lühidalt öeldes jäime pool tundi hiljaks! Sellest polnud aga suurt midagi, sest ega prantslased ise pole paremad asjaajajad ning me saime isegi veerand tundi järjekorras oodata.

Päeva esimesel poolel võtsid sõna europarlamendi ametnikud, kes tutvustasid parlamendi toimimist ning vastasid enam kui tunni jooksul kõikidele küsimustele, mida õpilased suutsid välja mõelda. Sõna võis võtta ainult prantsuse, inglise, saksa, hispaania ja itaalia keeles. Tol päeval olid kohal vaid nende keelte tõlgid, kes aitasid meil üksteist mõista ja aru saada. Algul oli õhus pinget, aga parlamendi ametnikud said selle infotunni ajal vabamaks ja humaansemaks.

Siis hakkasid nende poole lendama igasugused küsimused, alustades sellest, kuidas EL aitab noori, lõpetades sellega, millal me kriisist väljume.

Mitmekeelne mälumäng

Pärast mõningast parlamendi tööpõhimõtete tutvustamist mängisime mitmekeelsetes gruppides Eurogame'i mälumängu.

Mängus oli umbes 20 küsimust ja need polnud sisult kuigi rasked, aga mängu tegid keeruliseks küsimused, mis olid erinevates keeltes. Oli vaja sisse lülitada oma multifunktsionaalsus.

Mängu pidi panema mõistmise, tõlkimise ja enda selge väljendamise. Kasuks tuli lisaks inglise keelele ka teiste võõrkeelte tundmine. Pärastlõuna veetsid kõik õpilased komisjonides, kus nad arutasid neile antud probleeme ja otsisid lahendusi.

Komisjone oli kuus: keskkond ja taastuv energia, infovabadus ja aktiivne kodanikkond, demokraatia ja kodakondsus, Euroopa tulevik, Euroopa väärtuste koht maailmas, migratsiooni ja integratsiooni komisjonid.

Komisjonitöö toimus eraldi saalides, mis olid palju pisemad ning kus meid jagati veelkord gruppideks, aga seekord mitmekeelseteks.

Rühmades valisime kohe endale spiikri, kes hilisemal komisjonisisesel debateerimisel esitas ja kaitses oma rühma väljamõeldud lahendusi.

Debati käigus ellu jäänud lahendused läksid kirja raportisse, mida hiljem esitati täisistungil teistele saadikutele ja mis pandi hääletusele.

Päev lõppes Eurogame'i finaaliga ning Euroopa hümni laulmisega. Oli väsitav, kuid hariv päev. Informatsiooni ja ideid tuli igast nurgast. Veidi naljakas oli näha nii noori inimesi Euroopa Liidu institutsiooni suures täisistungisaalis istumas ning poliitikat tegemas.

Viimsi Kooli abiturendid lahkusid europarlamendist õnnelikena.

Muljeid kokkuvõtteks

Hardi Peeter Anier 12.b klassist leidis, et see oli väärt reis: "Reis oli suurepärane ja olen väga õnnelik, et õpilastele võimaldatakse selliseid meeldejäävaid reise. Prantsusmaal oli väga huvitav, see oli kui puhkus, aga samas ka väga hariv ja sai silmaringi laiendada, kõik oli teistsugune, nii kultuur kui ka teenindus."

Tõepoolest, kõik oligi teistsugune - lõunamaine ja kuidagi vedel. Mõned sattusid kokku ebaviisakate, teised elurõõmsate inimestega, nagu Maarja-Kristiin Toomsalu: "Nii sõbralikud ja ilusad inimesed. Milline ilus keel. Eriliselt tahaksin välja tuua selle suurepärase koha, kus ma õhtul viibisin. See reis oli parim viis veeta kolme ilusat päeva."

Kindlasti oli see väga hariv reis. Sellist keelepraktikat prantsuse või inglise keeles ei saa kunagi koolipingis istudes.

Ammugi ei võta me õppekavas nii süüvinult läbi seda, kuidas töötab Euroopa Parlament. Nii arvas ka abiturent Karl Voo: "Reis oli igati õnnestunud ja iga osaleja võib tunda ennast selle tulemusena palju rikkamana ja avarama silmaringiga. Ühiskonnatunnis räägitu ei ole võrreldav sellega, mida me kogesime Strasbourgis. Juba hoone nägemine oli aukartustäratav ja istumine parlamendisaalis tekitas võimutunde. Väga lahe oli, et iga inimene sai oma sõna sekka öelda, ükskõik mis ta öelda tahtis, ja kõigi sõna luges. See oli koht, kus saadi uusi sõpru ja unustamatuid kogemusi ning ka tarkust ja kogemust, mida mujalt pole võimalik saada."

Mattias Varem 12.b klassist: ""Euroscola" projektist osavõtt oli minu arvates meeletult huvitav, lõbus, silmaringi laiendav ja hariv kogemus. Reis Brüsselisse ja Strasbourgi tekitas juba iseenesest elevust ja fakt, et meie reisikamp oli võrratu, andis lisa üldisele kogemusele. Euroopa Parlamendi külastus oli reisi tipphetk ja usun, et jäi paljudele pikaks ajaks meelde, sest olgem ausad - Euroopa Parlamendis otsuseid (mis sest, et tühiseid) saavad teha vähesed inimesed. Lisaks oli kõigil võimalus suhelda noortega 20 Euroopa Liidu liikmesriigist ning osaleda ühismängudel ja debattidel. Ma usun, et Euroopa Liidule ja Euroopa noortele on väga kasulik sellistest projektidest osavõtt - niisuguseid ettevõtmisi võiks tihemini korraldada." Kõik reisil osalenud "eurosaadikud" jäid väga rahule.

Kurb, et sellistest üritustest räägitakse vähe. Ka meie kooliõpilastel polnud "Euroscolast" varem aimugi, kuigi seda viiakse läbi mitu korda aastas. Samuti valmistas pettumust see, et inimesed ei tea, kuidas toimib Euroopa Liit, kuigi me sellesse ise kuulume. Koolis õpetatakse seda pinnapealselt ning meedias kantakse ette ainult olulisemad sündmused, mis konkreetselt Eestit puudutavad.

Euroopa Liidu ühe liikmesriigina võiksime aga olla tähelepanelikumad ja julgemad oma arvamuse avaldamisel.

Just seda õpetas meile kõigile päev Euroopa Parlamendis Strasbourgis.