Viimsi Raamatukogu 90 aastat
Alljärgnevalt vaatame, kuidas selle pika tegevusaja vältel on läinud Eesti raamatukogundusel ning meie oma raamatukogul, millised on olnud olulisemad sündmused ja kes silmapaistvaimad juhatajad.
Enne raamatukogude seaduse kehtestamist 1925. a toimus raamatukogude asutamine peamiselt eraalgatuse korras. Nii olid 1920. a Harju maakonna 24 raamatukogust 23 eraseltside omad, kõige suurem osa haridusseltside omad.
1919. aastal Teodor Teihmanni eesvedamisel loodud üle 70-liikmelise Viimsi Haridusseltsi sihiks oli edendada Viimsi valla piirides rahva haridust, vaimset ja kõlbelist kasvatust. Selle tarvis asutati paljude muude ettevõtmiste kõrval ka Viimsi avalik raamatukogu 1920. aastal.
Kahjuks pole teada raamatukogu asutamise kuupäeva, sest haridusministeeriumi koolivalitsuste ja haridusseltside kirjavahetuse arhivaalides puuduvad andmed Viimsi kohta erinevalt paljudest teistest omavalitsustest. Küll on aga 1920. Raamatukogu asutamisaastat nimetatud kõigis järgnevates raamatukogu aastaaruannetes.
1920 – kõige varasemad teated
Kõige varasemad teated meie raamatukogu asutamise kohta ilmnevad Haridusministeeriumi Kooliosakonna 1920.–1921. aasta “Rahvaraamatukogude registris ja aastategevuse ülevaates” (ERA. 1108.4.595), kus Viimsi Raamatukogu aruandevormil on üldteadete all märgitud, et raamatukogu on Harju maakonna rahvaraamatukogude võrgukavas, raamatukogu omanikuks Viimsi Haridusselts, asutamise aeg 1920, puuduvad osakonnad ning lugemistuba.
1921. aastast sai alguse riigipoolne raamatukogude sihipärane kujundamine. Seda juhtis Harju Maakoolivalitsus, mis oli uute raamatukogude võrku kinnitamisel üsnagi tagasihoidlik. Näiteks jäi avaliku raamatukoguta Naissaar, kuna vähene elanike arv (u 200) ei õigustanud seal iseseisva raamatukogu pidamist.
Raamatukogude võrgu kujundamisel oli ka vara mõelda selle tihendamisele. Olemasolevate rahvaraamatukogude olukorrale aga hakati pöörama rohkem tähelepanu: nende tegevuse kohta koguti statistilisi andmeid ja anti välja esimesed riigipoolsed komplekteerimistoetused.
Viimsi Raamatukogul oli 1921. aruandeaastal 50 lugejat ja kogus 139 eestikeelset raamatut, millest teaduslisi 47 ja ilukirjanduslikke 92. Riigi poolt toetati raamatute ostmist 1500 margaga. Viimsi raamatukogu asukoha osas on märgitud, et see töötab Viimsi Algkooli juures, teeninduspiirkonnaks Viimsi vald ja osa Nehatu vallast.
Raamatud kõigile kättesaadavaks
Üldkasutatavate raamatukogude töö korraldamise põhialuseks sai 1. jaanuaril 1925. aastal jõustunud Avalikkude raamatukogude seadus. Sellega nähti ette raamatukogude loomist niisugusel hulgal, et raamatud oleksid kõigile lugemishuvilistele kättesaadavad. Initsiatiiv kogude asutamise osas pidi tulema kohalikelt omavalitsustelt. Raamatukogudele tuli eraldada iga piirkonnas elava kodaniku kohta 2 senti.
Uue raamatukogu asutamise võimalusele juhtis sageli tähelepanu ka Koolivalitsus, kuid tihti vald sellega ei nõustunud, sest raamatukogu asutamine ja ülalpidamine nõudis kulusid. Nii tuli Pranglisaarte vallalt raamatukogu asutamist nõuda isegi kohtu korras, kuni Prangli valla raamatukogu viimaks 1926. aastal avati (alates 2007. aastast on Prangli Raamatukogu Viimsi Raamatukogu haruraamatukogu).
1925 – asutati avalik raamatukogu
Viimsi Vallavalitsuse hallatava asutusena asutati avalik raamatukogu 15. jaanuaril 1925. Senisele Viimsi Haridusseltsi raamatukogule eraldati 300 marka toetust ja Viimsi Haridusseltsi juhatuse liikmetelt võttis raamatukogutöö üle vallasekretär Ants Sard end. Hans Starrkopf. Lisaks oma põhitööle ja raamatukogule oli tema juhtida ka Postagentuur.
Raamatukogu koliti Miiduranna külla Viimsi vallamajja, vallavalitsuse kantseleiga ühte 16 m2 ruumi. Raamatute paigutamiseks oli tarvitada 1 kinnine kapp, kus oli 3 jooksevmeetrit riiuleid. Aastatel 1925–1939 raamatukogu juhatajana töötanud vallasekretäri sõnul olid raamatukogus tingimused töötamiseks kehvad ja nõuetele mittevastavad.
Kolmekümnendate aastate majanduskriis puudutas eriti teravalt raamatukogusid – ühegi kultuuriasutuse toetussummasid ei kärbitud nii palju kui raamatukogudel. Kümnendi alguses said raamatukogud riigilt vaid poole omavalitsuste poolt eraldatud summast. Tüüpiline Viimsi Raamatukogu eelarve 1930ndatel oli 190 krooni, kolmandiku võrra väiksem kui 1920ndatel. Küllaltki suur osatähtsus oli köitmiskuludel, kuna raamatud osteti enamjaolt brošüürina.
1937 – raamatukogu kodukord
Kui varem puudus raamatute väljaandmisel eeskiri, siis 1937. aastal kehtestati vallavolikogu poolt Viimsi raamatukogu tarvitamise kodukord. 900-raamatulisest kogust sai tarvitaja korraga 2 köidet ja pidi need tagastama 2 nädala pärast. Õigeaegselt tagastamata raamatu kohta tuli tasuda leppetrahvi 1 sent iga viivitatud nädala eest. Raamatukogu senist lahtioleku aega teisipäeviti ja reedeti kella 17-st kuni 19-ni pikendati tunni võrra.
1939 – raamatukogu kolib Pringi külla
1939. aastal liideti Viimsi vald ühes Nehatu vallaga Iru vallaks ja raamatukogu koliti taas Pringi külla 1926. aastal valminud Viimsi Algkooli hoonesse.
Viimsi avaliku raamatukogu 27. novembri 1939. aasta revisjoni protokollis on eriliste märkmetena välja toodud: “Kuna raamatukogu on endisest Viimsi vallamajast selle aasta oktoobrikuus üle toodud, vajaks ta energilist sissetöötamist”.
1939. aasta lõpus korraldatigi esimene üritus. Selleks oli raamatunädala aktus ja pidu, kus tehti raamatuteemalist propagandat, et äratada elanikes lugemishuvi. Inimesi tuli kohale küll poolesaja ringis, kuid oma eesmärki üritus ei teeninud – raamatukogu kasutajate arv ei tõusnud. Kui eelmises asukohas oli lugejaid üle 300, siis nüüd vaevalt 70.
Imestada polnud midagi, sest raamatukogu olmelised tingimused olid muutunud veelgi halvemaks: raamatukogu paiknes Viimsi Algkooli õpetajate internaadi ühes toas kitsastes tingimustes, kus raamaturiiulid ulatusid laeni. Juurdepääs oli raskendatud nii raamatukogule kui ka seal paiknevatele raamatutele.
Raamatukogu tollane juhataja Bernhard Lilleste, kes töötas algkoolis asendusõpetajana, tegi ettepaneku anda raamatukogu üle mõnele kohalikule organisatsioonile. Raamatukogu tulevikuväljavaateid nähti kirjanduse juurdemuretsemises ja sarnaselt 1920ndate teise poolega Randvere osakonna asutamises. Randvere Raamatukogu hakkas tööle aga alles pärast sõda 1944. aastal.
Olgu siinkohal kõrvalpõikena mainitud, et tollase omavalitsuse territooriumil töötas kokku viis raamatukogu: Maardu, Kallavere, Iru, Randvere ja Viimsi raamatukogu. 1941. aastal oli Viimsi ja Iru raamatukogul ühine juhataja Alma Karusoo. 1958. aastal Iru Raamatukogu likvideeriti, raamatute fond anti üle Randvere Raamatukogule.
1940 – uus nimi: rahvaraamatukogu
Alates 1940. aastal imetati avalikud raamatukogud ümber rahvaraamatukogudeks. Novembris 1940 anti välja Rahvaraamatukogunduse korraldamise juhend, mille alusel pidi raamatukogu kasutamine olema vaba ja maksuta (lubatud oli ühekordne registreerimismaks).
Kümnendi lõpus võeti üleliidulise aktsiooni korras suund sellele, et raamatukogutööd ei tee enam õpetajad kohakaasluse alusel, vaid et ametisse asuvad töötajad, kes tegelevad ainult raamatute ja lugejatega.
1948. aastast asus Viimsi raamatukogu tööd juhtima Elena Benno (end Helene Benno), kelle eesrindlik töö on ära märgitud 13. jaanuaril 1953. aastal ilmunud Harju Elu veergudel: “… aktiivne ühiskondlikest üritustest osavõtt on sm. Bennol võimaldanud koguda raamatukogu juurde laialdase aktiivi … raamatuid viivad lugejaile koju raamatukogu aktivistid, kellest tublim sm Kollo viis möödunud aastal lugejaile koju üle 60 raamatu”.
Paratamatult oli tolle aja raamatukogu üheks lüliks kommunismiahelas: tõhusalt tuli kaasa aidata nõukoguliku kirjanduse tutvustamisele ja populariseerimisele ning töötajate kasvatamisele kommunismi ideede vaimus. Ideelage kahtlane kirjandus oli keelatud ja selle omamine karistatav.
1955. aastal inspekteeris raamatukogu kontrollkomisjon, kes märkis, et raamatukogul on tarvitada nõuetele vastav iseseisev ruum, mis on kaunistatud 2 loosungiga, trükitud plakatid, seinaleht, autahvlil väljapandud kolhoosi eesrindlikud kalurid.
8. veebruari 1964. aasta Harju Elus analüüsivad Viimsi rahvasaadikud tehtud tööd: muu hulgas mainiti “Ideoloogilist tööd teevad kaks raamatukogu” – need olid Randvere ja Viimsi raamatukogu.
1968. aastal toodi 8443 raamatuga ja 196 lugejaga Viimsi Raamatukogu üle Rohuneemest S.
M. Kirovi nim. kalurikolhoosi keskusesse, kus 15 m2 pindalal tegutses kuni 1976. aasta augustikuuni riiklikule süsteemile alluv külaraamatukogu.
1976 – kalurikolhoosi raamatukogu
Kuna igal kolhoosil pidi olema oma raamatukogu, siis 1. oktoobril 1976. aastal avati lugejatele Haabneemes kolhoosi keskusehoone kultuurikorpuses uus raamatukogu – S. M. Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi Raamatukogu.
Majandi omanimelise raamatukogu siseviimistlus oli tänu kolhoosi juhatusele tolle aja kohta suurejooneline, eriti muljetavaldav oli lugemissaali ja trepikoja vaheline vitraaž. Teenindusstruktuuri kuulus lugemissaal 28 kohaga, perioodika lugemistuba 8 kohaga ning lastele spetsiaalselt sisustatud rõõmsate värvide ja eritellimusel valmistatud mööbliga raamatutuba.
Kui tavaliselt kolhoosiraamatukogud dubleerisid riiklikke külaraamatukogusid, siis Viimsis lõpetas 1970ndate selleks ajaks kiratsev külaraamatukogu tegevuse ja selle raamatufond liideti Kirovi kolhoosi tehnikakoguga. See 8000-trükiseline kogu komplekteeriti “keskuse raamatukogu” perioodil vastavalt majandi profiilile kolmekordseks. Raamatukogule moodustati täielik kataloogide süsteem: alfabeetiline, süstemaatiline ja pealkirjade kataloog. Lastekirjanduse kataloogid olid teemade kaupa kolhoosi palgaliste kunstnike poolt käsitsi joonistatud.
Rändkogud olid organiseeritud baaslaeval Miidurand ja Pärnu Pansionaadis. Käsikogud olid antud projekteerimisbüroole ja haiglale. Kord kuus oli võimalik kirjandust uuendada. Raamatukogul olid Eisma ja Vergi haruraamatukogud. 1970ndate lõpus otsustati likvideerida Randvere Raamatukogu, kuna ajakohase keskuse raamatukogu teeninduspiirkonnas asusid kõik kolhoosile kuuluvad külad.
Jätkub järgmises numbris
