Ma sain natuke ka märjaks. Soomaal olid põllud üle ujutatud. Saime seal vaadata Soomaa viiendat aastaaega ja huvitavat loodust. Vahepeal me jäime kinni. Sõitsime mõnikord jääpankade otsa ja siis oli mul hirm, sest kanuu kõikus liiga palju. Metsa all oli palju vett ja me sõitsime puude vahel. Kanuusõit oli tore, aga lõpus ma olin väsinud.
Õpilane Maarja-Liis Põliste
Märtsi lõpus kutsus Kurgja Talumuuseum meie kooli 2.-6. klassi õpilasi külla. Leppisime aja kokku ja vurasime Kurgjale. Ilm oli talviselt külm ja kevadiselt päikeseline. Kurgja rehetares oli tunda kevadpühade ootust. Urbisime oma mõtetele ja tegudele helgust ja ennast ilusamaks, värvisime mune, kiikusime ja võistlesime erinevates vanaaja mängudes. Laudas uudistasime vasikaid ja tallesid, hobuseid ja lehmi, kasse ja jäneseid. Aitäh Kurgja pererahvale toreda päeva eest.
Liikumine on ilu ja tervise pant ja seepärast otsustasime osaleda Toris väikesel matkal. Meie heaks giidiks oli Lea. Retk algas rahvamaja juurest. 700 sammu ja olimegi apteegis. Seal oli põnev. Mõõtsime vererõhku ja direktor sai süsti. Tuli välja, et ta on meil üsna vapper mees. Aitäh apteekrile meie vastuvõtu eest. Edasi mõned sammud ja kirikusse. Sealt edasi põrgusse. Nüüd oli sammude lugemine sassis. Ju toimetas nii mõnegi mehe peas vanakuri ise. Sositasime saladused kuradile kõrva sisse ja saime teada, mis juhtub nendega, kes oma nime põrgu seinale kraabivad. Päris hirmutav! Jalutuskäik kalmistul ja oligi aeg koju sõita. Aitäh Leale lahkuse ja kannatlikkuse eest.
22. aprillil oli Viira Koolis pidulik tund, sest kolm õpilast sooritasid eksami ja lõpetasid juba kooliaasta. Tunnistusel polnud küll hindeid, pitsatit ega direktori allkirja, aga tunnistus ise oli suur ja värviline. Sedapuhku oli tegemist koolieelikutega. Tunnistuse said Johanna, Oskar ja Alari. Loodame nendega kohtuda 1. septembril.
Möödunud kuu oli töine. Viha, rõõm, kurbus, pisarad - kõike oli rohkem, kui üks põhjamaiselt rahulik mees oma ellu tahaks. Emotsionaalselt oli kahtlemata hariv. Vahel näen ennast arstina, kes lahinguväljal karjuvatel haavatutel jäsemeid amputeerib ja õhtul vastab küsimusele, et kuidas läks, napilt ja tuimalt: „Tavaline päev". Loomulikult ei taha ma minna tuimaks ning kaotada ära tunnetust, sest ilma selleta ei ole kasvatustöö võimalik. Kuid mingi tuimus hakkab kaitserefleksina maad võtma. Kui näen järjekordset lahvatanud emotsiooni, siis „otsin oma arstikohvrist sae ja lähen tööle". Ei ma ei vaja veel arsti. Lihtsalt inimene, kes seda kannab ja vastutab vajab ka kohta, kus ennast tühjaks kallata. Nii on.
Veidi rohkem kui kuu aja jooksul olen otsustanud saata koju tagasi kaks last. Esimene otsus ei olnud minu jaoks raske, teine oli. See kuu olin ühe juhtumi juures, kus meie kooli lapse valesti öeldud sõna oleks rikkunud teise inimese elu. Vaatasin ja mõtlesin, et kui väikene piir on mõtlematu teo ja kaose vahel inimese elus. Sestap on ka taolised otsused, kuigi kaalutletuna tehtud, keerulised. Arvata välja laps, kes on oma lühikese elu jooksul välja arvatud sõpruskondadest, seltskondadest, koolidest, oma perest ... laste elud on ikka katki.
Loodan, et ta koges meie koolis kõigele vaatamata ikkagi hoolimist. Temast jäi maha hunnik segi pekstud mööblit ja paar ilusat laulu, mis ta kitarril mängis- laulis.
Kevad. Suurvesi Soomaal. Otsustasime võtta kanuud ning jääda mitte kaldaltvaatajaiks. Seltskonnas oli 21 inimest - lapsed, töötajad, töötajate lapsed, sõbrad. Mõlatasime Karuskoseni ja tagasi.
Väga mõnus oli, elamus igal juhul. Isegi lapsed olid rahul. Lembit rääkis ajaloolise hõnguga põnevikke kohalikest inimestest ning sündmustest ning ilmestas rutiinset mõlatamist paari suupillilooga.
Lõuna ajal (Karuskose vana talukoha keldrikünkal) sõid kõik enda ja teiste võileibu ning tagasitee kulges juba matkajale kombekohaselt vastutuult. Aga ilm oli ilus ja lõppemotsioon samuti.
See reede otsustasime töötajatega aja maha võtta. Saame oma kollektiiviga kokku, naudime töövabalt üksteise seltskonda, sööme, joome, räägime lugusid, teeme nalja. Saab olema mõnus aeg. Kui veel rääkida vanarahvatarkusest, siis - õpilaskodu ees on veelomp. Juba teist nädalat passivad seal kaks kurge.
Valdur Kolla
