Virgumine (talve-)unest
Kuigi, jah, sel aastal on juskui teised lood - aastad ei olegi ju vennad. Kuid vaatamata külmakraadide ja lume jätkuvale kohalolekule on päikesesära siiski see, mis meidki virguma äratab.
Seisame ka pühade lävel, et jätta taas seljataha paastuaeg ning kogeda rõõmu ülestõusmisest. Kuigi see ka kevadpühaks või lihavõtteks nimetatav püha võib asetseda aastas märtsist maini, on ta ikka ja jälle meeldetuletus ärkamisest.
Nagu talv ja kevad käivad igal aastal käsikäes, nii on ka paastuaeg ja ülestõusmispüha alati käsikäes. Kurbus ja rõõm on justkui kokku seotud.
Keegi tark on öelnud: "selleks, et inimene oskaks kogeda rõõmu ja ilu, on esmalt vaja kogeda raskusi ja kurbust, sest vaid siis mõistame mõlema tegelikku olemust." Ja nii see ka tõesti on. Kui me ei ole kogenud kurbust, ei tea me, mis on rõõm, või kui meie teele ei ole sattunud raskusi, ei oska me aimatagi, kui ilus meie elu tegelikult on. Aga kuna inimene kipub päris palju kogetut ja eelkõige toimunuga seotud emotsioone unustama, siis kogeme ikka taas ja taas ka kurbust ja katsumusi, et tõesti ehedat ja puhast rõõmu tunda.
Karude elu ongi selline, kus nad päris suure osa aastast on talveunes. Kui päike juba piisavalt kõrgelt käib, siis nad virguvad ja asuvad toimetama. Ja kui talve alguses uinus kaunis ja pontsakas karu, siis kevadel ärkab kindlasti palju kõhnem, maailma uue pilguga vaatav loom.
Jälgides meie armsal Eestimaal toimuvat, on rõõm näha, kuidas me ka rahvana virgume miskist mõnulemise joovastusest, mida rohke laenuraha on tekitanud, ja mõistame, et elamise eesmärk ei ole suured pudrumäed ja laiad piimajõed, vaid on miski muu. Eks inimeseti võib konkreetne elu mõte olla erinev, kuid üldiselt võiks selle kokku võtta siiski ikka enam ja enam sõnadega hoolimine, mõistmine, tegutsemine ja armastamine.
Selleks aga, et me kõike seda mõistaksime, ongi meil ikka ja jälle vaja ka endasse vaadata ja paremaks saada. On paastuajagi mõte ju ikka ja üksnes see, et me inimestena endasse vaadates ja Loojaga kõneldes oma maailma korrastaksime.
Nii võimegi paastuaja lõpus avastada, et oleme juskui talveunest ärkavad karud, kes virguvad pikast talveunest hoopis teiste loomadena kui uinudes. Virgume, sirutame end päikese poole ja võtame suurima rõõmuga vastu seda väge, mida päikese soojus meile annab. See on uus rõõm, uus elu loodusele, see on uus võimalus ka igale inimesele.
