Viru-Nigula külad: Tüükri ja Kurna
Üks Viru-Nigula muinaskihelkonda kuulunud küladest, märgitud LCD-s 1241. a.
Iidne küla asub valla idaserval. Oli Kalvi abimõis, suurus 5 ardamaad. Hilisem nimetus pärineb Ducker´ite suguvõsalt.
Tüükri (Duckern) mõisast esmateated kuuluvad 1526. aastasse, 19. saj. kuulus Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli parun Nikolai Alexander Stackelberg. Mõisa peahoone on hävinenud.
Küla on rikas arheoloogiliste leidude poolest, põldudelt on leitud paarkümmend kivikalmet muinasajast. Kahjuks on enamik neist maaparandustööde käigus hävinenud, kolm peaks veel alles olema.
1986. a suvel toimus nende korrastamine. Kalmed asuvad Tüükri - Koila tee ääres. 1985. a andmetel oli 11 ohvrikivi pluss 2 Raudnal.
Mitmel korral on muistendites Kalevipoeg ja Vanapagan rebenenud põllepaelte tõttu siia kive raputanud. Küla nagu olekski heas mõttes kivide ja kuradite sehkenduste meelispaik.
Kivid on olnud ka elupäästjaks. Juhan Kunderi lugu:
Kuradile ei meeldinud, et poisid metsas noortel puudel koort maha kraapisid. Ta otsustas neid karistada hundi loomisega. Samblast tegi pea ja kere, raudnaeltest hambad ja küünised. Aga hinge ei olnud sees. Küsis siis Jumala käest, kuidas hunt elama panna. Taevaisa õpetas: ütle nii - hunt tõuse üles ja
söö Kurat ära ! Sarvik läks tagasi, kuid ütles: Hunt, tõuse ja söö Jumal ära ! See aga ei teinud kuulmagi. Läks siis Kurat Jumalale kaebama. Jumal küsis: Kas sa tegid nii nagu ma ütlesin ? Kurat läks saba sorus minema. Eemal hundist lausus ta tasa: Hunt tõuse üles ja söö Kurat ära ! Kargaski susi püsti ja kohe Kuradile kallale. Vanatühi jõudis suures hirmus kaitsva kivi alla pugeda.
Sellest ajast peale on ta hundiga vaenujalal. Ja eks Jumalaga ka. Kadunud Raudna ja Tüükri
küla moodustasid 1949. a 40. perega kolhoosi "Koit", esimees August Bömm.
Raudnal (Raudanal) oli 13. saj 20. adramaaga küla. 1744. a oli märgitud 10 talu ja selle ringis oli neid ka 1980. aastani, mil Moskva olümpiamängude tõttu majapidamised likvideeriti. Järgi jäi kaks talu, mis on nüüd Tüükri all.
Aseri kodu-uurijad paigaldasid külaasemile mälestuskivi.
Tüükril asus minilennuväli. Kolhooside ajal oli seal pikk angaar-kuur, kus hoiti väetist ja umbrohumürki, mida siis väikesed lennukid põldude kohal tiirutades maha puistasid.
Siin asub praegu Viru-Nigula tuulepark 8 tuulikuga.
"Täna võime Narva poole sõites Viru-Nigula kandis näha erilist vaatepilti. Eesti suurimas tuulepargis tõuseb torni otsa ligi sajameetrise läbimõõduga tiivik. Veebruaris algab tuulikute katsetamine. Loodame, et vabariigi aastapäevaks algab järjepidev tootmine." (Eesti Päevaleht 31. jaan. 2007 a).
"Tuulest toodetud elektritootmisest teenitud raha on läinud kohaliku elu edendamisse. Virumaa mittetulundusühingud toetasid 2011. a kohaliku tuulepargi toodetud elektrienergia tuludest Viru-Nigula veemajanduse parandamist. Tuulikute koguvõimsus on 24 mW". (Virumaa Teataja 29.03.2012).
Küla platoo asub 60 m kõrgusel merepinnast. Tuuliku masti kõrgus küündib 90. meetrini, seega on pargi kõrgus 150 m. Elanikke on siin 40. ringis, peresid 13.
Muuseumile andis küla talude kohta teavet August Sallo.
Kõrgetasemelises TV saates "Klassikatähed" esines väga edukalt trompetist Mihkel Kallip. Mihkli vanaema Ellen Rätsep-Kallip´i sünnikodu on Tüükri külas. Edukate järeltulijatega on Eero, Sanderi, Toigeri jt pered. Siin on elanud otsekohesed inimesed. Kõrveku Mari teadis, et Tüükri ühe talu kesapõllul olla omal ajal teenijatüdruk, Leki Lonni, lahutanud sõnnikut. Mööda sõitis jalgrattal härrasmees, kes peatus ja küsis: "Vabandage, preili, palun juhatage mind Padaorgu". "Mine perse, mida preili mina sul olen !" kosteti "r"-i põristades vastu. Näitsik juhatas võõra siiski õiges suunas. Mees kergitas kaabut ja katsus, et minema sai.
Vanaveski ja Tüükri vahele jääb ilus männik. Männiku "allkorrusel" ja servades kasvavad siniroheliste marjadega kadakad. Kui on rohke lumega talv, siis muutub väike männisalu tõeliseks muinasjutumetsaks ja on lummav oma kauniduses.
Tüükri teevad omanäoliseks kivid, kunagine väike lennuväli ja praegune suur tuulepark.
Koilast ja Tüükrist alla Kalvi ehk mere poole jääb Kurna küla.
KURNA
Hilisem küla, kuulus Kalvi mõisale. Kuni 1920. aastani eksisteeris vana Kurna Moonaküla kuni mõisamaade kruntideks jagamiseni. Kalvi mõis ehitas oma moonakatele 8 ühesugust hoonet - palkidest elumaja ja maakividest laudaga ühe õlgkatuse all.
Külal oli ühine kaev, ühine saun, ühine rehi ja tiik. Elumajad olid paeplaatidest põrandaga ja kolme väikese aknaga. Lauta mahtusid hobune, lehm, seapõrsas, lammas ja 10 kana.
On omanäoline ja armas küla, kus pähklipuude all kasvavad piibelehed ja niitudel kullerkupud.
Kurna külasse arvati ka üksikud hajatalud: Järusi (Marie Ponn); Lilleoru (Anton Holm); Kideri (Jaan ja Liisu Kitsel).
Külas oli mitu tohterdajat.
"Küll see Kitseli Liisu oli tark ! Kieras silma toist taudik ja vettas prügi silmast välja. Tegi aigeid terveks. Teadas palju, kuulutas ette, et tulevad peata obused - nied olidki raudtied."
(Marie Kõrvek)
Seesama Kõrveku Mari oli küla ämmaemand, võttis vastu kõik küla tited. Ka saadeti tema poole öömajale kõik põrsa-, sibula-, kausi- ja räbalakaupmehed, öeldi, et:" küll Mari vettab".
Võhma eit (Annlena Võhma) oli küla noida. Ta oli pisike köötsus eit, kõvera ninaga, takune seelik seljas, suur kadakane kepp käes ja kott seljas, millega tassis metsast maarohtusid. Oskas taimedega ravitseda. Jaan Võhma oli kohitseja.
Külas olid kingsepp, köösner-rätsep, pilli- ja naljamehed.
1976. a ühendati Kurna suure Koila külaga ja üllatavalt jäi Kurna nimi. 1989. a sai Koila oma nime tagasi. Kunagine Mäepealse ja Kurna moodustasid 12. aprillil 1949. a kolhoosi "Koondis", esimeheks valiti Richard Pärn.
Meie paigale kuulunud ürgset eriomadust on väljendanud kohalik kirde-eesti rannamurde Viru-Nigula murrak. Vanimad Viru-Nigula murdekeelekogujad on pärit 1920. a-st. Sellel ajal oli üks murdekeelejuhtidest Liisu Kitsel (1868 - 1938), Meida Puhilase vanaema. 1960-70-tel Eliise Pung ja Marie Kõrvek.
Siinkohal peab pikemalt juttu tegema Kurna külasse miniaks tulnud pika elueaga ja andekast hea südamega naisest, H. Elstroki ämmast.
MARIE KÕRVEK (1883 - 1976) sündis Härjapea külas, läks sealsesse vallakooli, kus käis 4 talve. "Kolmeteistaastasena pandi minuda moisa rehe peksma. Lademed laotati maha. Vartadega pekseti, ikka mees-naine paaris. Tuli kubjas ja tegi õlekoo lahti. Kui leidis teri, siis loi kohe samas. Meie siis nuttasime seina ääres kui pekseti. Mina peksa ei saanud, olin tugev. Ei mina kurda.
Samal ajal (1896. a) suri Kougu mõisa parun landratihärra Schilling .... Paruniproua armastas käia mööda peresid ja tahtis, et teda teretatakse. Siis oli tal hea meel.
Peres vaatas ta lastele suhu - olin siis alles väike ja ütles: "Need kikud murravad juba möisa leiba".
Laulukooriga käidi Koogu ja Kalvi mõisates sakste sünnipäevadel laulmas.
Kirikuõpetaja Hunnius käis Samma mõisahärraga kooli "katsumas". Kui nad küsisid: "Gde tõ živjoš ? vastasin: Ja živu v Estonskoi gubernii, v Vezenbergskoi ujezda, v Padaskoi volost, v Maholmskoi prihodje v derevnje Härjapea.
Marie teenis Kestlas , Koila Lemendikul, Kunda-Arus. Abielus olles elas Kurna külas. Koila tuumiku (kähermu) moodustasid siis 8 moonaperet (+ hajatalud).
1. Karon Mihkel ja Elviine
2. Selder Nigulas ja Mari
3. Võhma Jaan ja Annlena
4. Toiger Johannes ja Miina
5. Kõrvek Hans ja Ann
6. Selder Jüri ja Liisa
7. Matti Jüri ja Ann
8. Tsakk Joosep ja Maria
Maria elas vanaduspäevil Mahus tütre juures. Mari lugusid olen juba eelnevates kirjatükkides kasutanud. Ta oli hea jutustaja ja murdekeele tundja. Tema murdekatkendeid on keele- ja kirjandusinstituudi vanemteaduri Mari Musta poolt heliplaadile jäädvustatud (ilmus 1986).
1978. a pani H. Elstrok M. Kõrveku lood jutukogusse "Mudi jutud" (meie muuseumis ja ERM-is).
Kurna külas oli 2011. a 23 elanikku, 10 peret. Küla tegi eriliseks paljude moonakamajade olemasolu oma lihtsuses ja ühtekuuluvuses.
Kasutatud: E. Rajari "Omane ja armas"; Alo Särg "Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud"
Külaelanikud.
