Vitaalne mesinikuisand Valingult - Leo Kuresaar
„Kui sitasitikal ja mesilasel vahet teed, oled mesinik valmis," just selliste sõnadega julgustati Leod omal ajal Saue sovhoosis mesiniku ametit pidama. Aastad andsid aru, et nii lihtne see töö muidugi ei ole, ometi on vanahärra mee-maailma võrku jäänud tänaseni. Täna 77-aastane Valingul koos naise ja 15 mesilaperega resideeriv Leo on vitaalne vanahärra. Selgi suvel võinuks möödakäija näha meest puu otsas turnimas, proua alt redelit toetamas, vaja ju sülemlema pagenud mesilased puu otsast tarru tagasi saada!
Leo mesinikukarjäär sai alguse Saue sovhoosi päevilt, mil tollane aiandi autojuht ühel päeval kontorisse vaibale kutsuti ja 80 mesilaspere hooldajaks ära räägiti. Nimelt oli ühismajandil tollal suur mesilindude kasvandus ja üldse mitte magusa enda pärast. „Ega mesi olnud tähtis, peaasi, et kurgid tolmendatud said," meenutab Leo.
Kui Leo Nõukogude aja lõpul omale Valingule EVP-de eest majanatukese muretses, siis seati tagahoovis sisse ka oma mesila. Nõnda on seal vahelduva eduga elutsenud 10-15 mesilasperekonda ja pensioni kõrvale magusatootmisega lisaraha teeniv Leo sai tänavu näiteks saagiks ligi 20 kilo mett pere peale. „Ikka arvestatav lisakopikas, ma tahan ju autot üleval pidada, kuidas ma siit tagakülast muidu leivalegi järele saaks," konstateerib Leo.
Mis aga Leole viimastel aastatel pisut muret on tekitama hakanud, on hirm, et kui ise enam üldse ei jaksa, pole kedagi, kes asja üle võtaks. Ei saa ju nii, et enam talveks mesilastele süüa ei anna ja las lähevad looja karja. „Ja noored, need tulevad ju aeda, krae kõrvuni tõstetud ja kontsakingad jalas, saavad sutsaka kätte ja kaovad," viskab Leo nalja.
Igatahes lubab Leo, kui oma proua ikka on nõus kaasa lööma, et meeteoks läheb Kuresaare talus ka järgmisel suvel.
