Kas ronkade rünnak on lammaste surma põhjus või tagajärg?

 (13)
Kas ronkade rünnak on lammaste surma põhjus või tagajärg?
Foto: Arno Mikkor

Maalehes 31.10.2019 ilmunud artikkel „Keskkonnaamet: ronkasid võib lasta, kuid raiped peab üles riputama“ ajendas Keskkonnaametit oma otsuse tagamaid ning ronkade ja lammaste teemat selgitama.

Mis tegelikult Kaspri Talu lammastega juhtus?

Kaspri Talu OÜ soovis augusti lõpus Keskkonnaametilt ronkade laskmise luba, kuna väidetavalt on rongad muidu terveid ja tugevaid lambaid surmama hakanud. Karja ülevaatusel nägid Keskkonnaameti spetsialistid aga selgete haigustunnustega loomi, kes vaevu liikusid ja kannatasid kõhulahtisuse all. Lammaste haiguse ja surma tegelike põhjuste selgitamiseks tehti lahkamine ja laboranalüüsid, kust selgus, et loomadel on bakternakkused. Karjamaa ülevaatusel nägid keskkonnaametnikud ka varem surnud lammaste skelette – järelikult ei koristanud lambapidaja oma loomade korjuseid karjamaalt, vaid jättis need ronkadele nokkimiseks. Keskkonnaamet selgitas karjapidajale ronkadele mõjuvaid peletusmeetmeid ja rõhutas vajadust lambaid õigesti ravida ning haigeid loomi kuni tervenemiseni ronkade eest kaitsta. Pärast laborianalüüse ning lambakasvatuse konsulendi ja Veterinaar- ja Toiduameti spetsialisti seisukohtade saamist andis Keskkonnaamet loa nelja ronga laskmiseks. Miks? Kuna lambad olid haiged ja seetõttu kerge saak raipetoidulistele ronkadele, lubati lasta kuni neli ronka teiste liigikaaslaste peletamiseks. Kütitud ronk tuleb teiste ronkade peletamiseks paigutada karjamaale nähtavale kohale, et teised linnud seda ohusignaalina võtaks ja lambad rahule jätaks. Lisaks on Keskkonnaameti ronkade laskmise loa saamise tingimuseks, et lambapidaja peab oma haigeid loomi ravima.

Seotud lood:

Kuidas ronkade ja lammaste probleeme lahendada?

Rongad ei põhjusta inimestele igapäevaelus suurt peavalu. Erandiks on üksikud lambapidajad. Maailmas puuduvad tõendid, et rongad ründaks täiskasvanud elujõulisi lambaid. Küll aga võivad nad rünnata vastsündinud tallesid ja toituda uttede poegimisjääkidest ning raibetest. Ronkade rünnakud on märgiks, et karjas ei ole kõik korras. Linnud huvituvad jõuetuks jäänud loomadest. Igas karjas jääb vahel mõni loom abitusse olukorda või sureb ootamatult. Rongad on sageli inimestest kiiremad seda toidulauda avastama ja ära koristama. Linnu toitumine surnul lambal ei selgita looma surma põhjuseid. Selleks on enamasti vaja lahangut ja laboratoorseid analüüse. Lamba kõhulahtisuse sümptomid nõuavad kiiret ja õiget ravi, sest kõhulahtisus kurnab lamba ruttu. Haigele loomale tuleb kutsuda veterinaararst, kes selgitab haiguse põhjused ning määrab õige ravi. Hukkunud loomade korjused peab loomapidaja kohe koristama, et muuhulgas vältida nakkuse levikut teistele loomadele. Haiged lambad tuleb karjamaalt ära viia või koondada alale, kus neid on kergem ravida, jälgida ja röövloomi peletada. Kui lind õpib ühel kohal hõlpsasti süüa saama, siis tuleb ta sageli tagasi ning võib hakata tülitama ka väga nõrgaks jäänud, kuigi veel elus loomi. Sööki lootvad rongad koonduvad ja muutuvad üheskoos aina julgemaks, kui neid seejuures ka ei häirita. Sellise käitumismustri kujunemist peab lambakasvataja kindlasti ennetama.

Ronkade peletamisel on enim abi heast karjakoerast, kes loomadele ligi tikkuvaid linde hirmutab. Hea karjakoera valve all võivad lambad ka avamaal poegida. Samuti on rongale tõhusaks ohusignaaliks Keskkonnaametist antava eriloa alusel kütitud ja karjamaale nähtavale kohale paigutatud liigikaaslane. Häälpeleti ja linnupeletuslohe mõju kohta pole palju teada, kuid ka neid tasub lindude häirimiseks katsetada. Suurtel karjamaadel peab ka rohkem peleteid olema.

Kokkuvõttes: iga loomaomanik peab oma loomade tervise eest hoolitsema ja ronkasid vajadusel peletama. Kui peletamine tõesti ei aita ja haiged loomad vajavad ravi ajaks täiendavat kaitset ronkade eest, siis saab Keskkonnaametilt üksikute ronkade küttimise loa küsida. Luba antakse määratud ajaks ja piiratud mahus. Eelnevalt kontrollitakse taotluse põhjendatust ning kasutatud ennetus- ja peletusmeetmeid. Looduskaitseseadus ei luba anda ronga laskmise luba, kui karjaomanik ei ole midagi oma karja kaitseks teinud. Eesmärgiks ei tohi seada kõigi ronkade hävitamist.

Kes on ronk ehk kaaren?

Ronk on põhjapoolkeral laialt levinud vareslaste perekonda kuuluv ca 1-1,5 kg suurune väga intelligentne, hea mäluga ning õpivõimeline, päevase eluviisiga lind. Rongad oskavad kasutada tööriistu, imiteerida hääli, objekte loendada, žestikuleerida ja mängida. Nende elupaigaks on lagedad kultuurmaastikud, kuid nad pesitsevad metsades, enamasti suurtel mändidel. Kõigesööja ronk toitub raibetest, närilistest, linnumunadest ja -poegadest, suurematest putukatest ja teistest selgrootutest. Rongad võivad teadaolevalt elada üle 20 aasta ja on kogu elu paaritruud.

Globaalses ja Euroopa Punases Nimestikus on ronk hinnatud ohuväliseks liigiks, kuid levila piires on ta kohati hävitatud. Seepärast on ta ka Euroopa Liidu Linnudirektiivi liikide loendis. Suurbritannias on ronk looduskaitse all. Eesti arvati ronkasid enne II maailmasõda olevat sadakond haudepaari ja liik võeti toona looduskaitse alla. Praegu hinnatakse ronkade arvukust Eestis 4000-5000 paarile. Liik pole enam küll looduskaitse all, kuid ta ei ole ka jahilindude nimistus. Ronga surmamiseks on vaja mõjuvat põhjust ning Keskkonnaameti luba.