Leili metsalood | Rada rohus

 (1)
Leili metsalood | Rada rohus
Foto: Leili Mihkelson

Jaanipäevaks kasvab rohi kõrgeks, nabani või koguni rinnuni. Et sellest läbi pääseda, niidab inimene sinna käimisraja.

Olid ajad kui minagi, endal hing paelaga kaelas, järjekindlalt ja nädalate kaupa jõeaasadelt rohtu niitsin. Käsitsi, rohukettaga, mitte niidumasinaga. Noh ikka selleks, et oleks madal ja sile nagu golfiväljak. Et poleks puuke varitsemas ja paremini näeks, kes seal veel liiguvad.

Ajad ja arusaamad on muutunud ning minagi lõpetasin juba mitu aastat tagasi ülepinnalise niitmise. Suvel piisab inimesele mõnest käimisrajast, ülejäänud jäägu loomadele, lindudele, putukatele ja liblikatele elamiseks ja varju pugemiseks. Hoian sellega aega kokku ja säästan tervist.

Taimedel võiks mõnes kohas lasta tärkamisest kuni koltumiseni elada, mitte niitmisega elu poole pealt katkestada. Kui jõudu ka sügiseks üle jääb, võib kolletamisajal, enne talve tulekut, kuluheina viimaks maha niita. Eriti kohtades, kuhu soovimatu võsa kipub tulema.

Jaanipäevaks saavutab rohi enamvähem täiskõrguse, taimed jätkavad õitsemist ja seemned hakkavad järgukaupa valmima. Rohi on elu täis.

On inimese valik, kuidas ta oma maal toimetab – kas niidab suvel või ootab sügiseni. Haritavatel põldudel liigirikkus väheneb nagunii, sest eesmärgiks on võimalikult head saaki kasvatada. Kõik agrotehnilised võtted ja keemia seda eesmärki ka teenivad. Umbrohutõrje, putukatõrje, hallitusetõrje ja väetised seda ka võimaldavad. Rukkilillele viljapõllus enam kohta ei ole.

Seotud lood:

Et mõni lapike maad võiks rahus kasvatada ka seda, mis mullast ise tärganud, selle valiku saab teha maaomanik. Tahab mahevilja kasvatada või aasadel kariloomi pidada – võimalus on olemas. Suurtootjad oma kallite masinate ja suurte maavaldustega töötavad tulemuse nimel, kasu saamiseks. Kõik on täpselt rehkendatud, tehnoloogia paigas ja töö käib nagu masinavärk. Muidu ei jääda ellu. Olgu nendeks siis maaharijad või metsafirmad.

Seda enam võiks väikemaaomanik oma valdustes toimetada loodusele ja elustikule meelepärasel viisil, tunda ka ennast osana loodusest.