Oma pilk on president!

Oleks Maaleht tänavuse huvireisi Türki planeerinud, võinuks takkajärele ära kohendada vanasõna ja öelda, et oma silm on sultan. Et Prantsusmaale, ammugi Provence’i, see tiitel ei sobi, ütleks: oma pilk on president.

Ja oma pilguga lihtsalt peab selle kauni maakoha üle vaatama, sellest hoolimata, et otsetõlkes tähendaks ta kunagi roomlaste antud lihtsat nime – provints.

Ent provintsitunne kaob kohe, kui meelde tuletada nelja esimese päeva peatuspaika Le Grande Moti (tõlkes ‘suur küngas’), prantslaste endigi eelistatud kuurortlinna, mille lähedal Rhône’i jõe suudmeala, tuntud ka Camargue’i nime all.

Oh neid 85 000 liivaluitehektarit, kuhu üllatavalt mahuvad ringi jalutama nii roosadest vetikatest sama roosaks värvunud flamingod, valged hobused kui ka mustad härjad!

Ning mis hobustesse puutub, siis võistlevad siinsed karjaratsanikud juba aastasadu kuulsate Ameerika kauboidega. Siin hüütakse neid aga hoopis gardian’ideks. Traditsioonid on neil vaat et rohkem säilinud kui Metsikus Läänes. Elavadki nad juba aastasadu omanäolistes rookatustega elamutes, mille merepoolsel küljel isegi aknaid ei ole, sest olgu Vahemeri kui tahes leebe – kui puhuma hakkab sealne kuulus mistraal, on külm kohe külas.

Selle paarisaja reaga muidugi ei jõua kirjeldada murdosagi sellest Prantsusmaa ühest kuulsamast maakonnast, ei merest tulnud kolme Maarja tegutsemispaika (Saintes Maries de la Mer) ega maikuus toimuvaid mustlaste palverännakuid, rääkimata maailmakuulsast, riigi hümnile koguni nime andnud Vahemere sadamahiiglasest Marseille’st.

See kaunis maakond on enda rüppe elama meelitanud nii van Goghi kui Cezanne’i, kes tulid Provence’i “imelise valguse” pärast, samuti tõmbas Provence keskajast kuulsat ennustuskat­räänide autorit Nostradamust.

Kõige parem on siiski mitte jääda lugema teiste reisiheietusi, vaid ise kohapeal ära käia, eriti kui juhtub vahva laulu- ja naljahimuline reisiseltskond kaasas olema. Nagu see Maalehe selle reisiga juhtuski.

Aitäh, reisisellid Provence’ist! Oma pilk on tõesti parim.