TARKUSEPUU: Peopesades peitub põnev maailm
“Sinu käed on su mineviku peegel ja sinu elulugu, kuhu kõiki peatükke ei ole veel kirja pandud,” ütleb Frank C. Clifford, tosina raamatu autor, selgeltnägemise juhendaja ja üks Londoni astroloogiakooli juhte.
Meie käed on nagu elavad peeglid, mis näitavad me isikuomadusi, vajadusi ja tegevuse ajendeid. Nad paljastavad meie enda elufilosoofiat ja päritud andeid, näitavad olulisi sündmusi ja inimesi minevikust, samas annavad aimu ka meie praegusest olemusest. Käed räägivad nii meie minapildist kui ka sellest, kuidas näeme maailma enda ümber.
“Käejoonte lugemine” on mõeldud kõige tähtsamate käejoonte kiirtutvustusena. Clifford julgustab oma raamatus võtma ette põnevat uurimisretke oma peopesade mitmekesisele maastikule. Selgete jooniste abil seletab ta lahti joonte tõlgendusi ja pihus hargnevate kurdude keelt. Raamat toetab enda ja oma lähedaste paremat mõistmist, pakub avastamisrõõmu ning tuletab meelde, et elu ei ole ainult tähtedest ega saatuseraamatust ette kirjutatud, vaid vähemasti teatud määral ka meie enda teha.
Mõistes käte keelt, õpime mõistma oma vajadusi, väljendama oma loomingulisust ning tõepoolest mõjutama ka enda tulevikku. Kõik meie valikud ja see, kuidas suhtume sündmustesse ja inimestesse oma eluteel, kujundab meie elu ning see omakorda vormib käejooni. Tänased valikud, teod ja suhtumine ilmuvad meie pihku homme.
Mõlemad käed näitavad elu
Just nädala jagu enne raamatu lugemist viib elu mind kokku Igor Mangiga, kes muu jutu sees ütleb mulle ootamatult, et näidaku ma talle oma käsi. Ulatan tähetargale mõlemad pihud, ja mu suureks üllatuseks hakkab Mang uurima mõlemat kätt korraga. “Kuidas nii, kas ei peaks ainult vasakut kätt lugema?” küsin imestunult. Aga Mang käsib mul rahulik olla ja puurib luubiga kõrvuti mu mõlema käe jooni edasi. Ta ütleb, et vasak käsi näitab kaasasündinud omadusi, aga parem eneseteostust ehk seda, kuidas me oma elu elame.
Enamik käetarku vaatavat just mõlemat kätt, sest see annab kliendi iseloomust täielikuma pildi. Täpselt sama kirjutab ka Clifford: “Vasak pihk peegeldab neid sündmusi, millel on sügav isiklik mõju sinu kõige varjatumale minale. Parem aga neid, mis mõjutavad sinu ühiskondlikku elu ja seda, kuidas tegutsed välismaailmas. Vasaku käe märgistus näitab potentsiaali, parem käsi avaldab selle, kuidas potentsiaali ära kasutatakse.” Armas aeg, kui pealiskaudne on olnud mu senine arusaam käejoonte lugemisest!
Nädalpäevad hiljem uurin uudishimulikult, Cliffordi käejoonte tõlgendamise täpsed juhised nina all, oma mõlema käe jooni: elujoon, mõistusejoon, saatusejoon, südamejoon... Mh, kas tõesti? Vaata aga vaata... Põnev, põnev. Ohhoo, ja ongi nii! Seiklus ja uurimisreis on alanud, see on täis äratundmist ja veel tundmatuid kohti, mis panevad imestama, tekitavad küsimusi, erutavad ja sunnivad reisi jätkama.
Ühtäkki meenub mulle üks hinge kummastanud kohtumine mitu suve tagasi Lõuna-Eesti külapoes. Olin just kompsudega väljumas, kui mu pead oleks justkui mingi jõu sunnil keeratud ja mu pilk naelutus päikesest parkunud mehe silmis. Mees oli kindla peale kohalik, ja teatud liiki kortsudest võis oletada, et mitte just väga vana, ent selle poekese üsna tubli püsikunde õlle või teravama näol. See oli nelja-viie aasta eest, aga need silmad ei ole mul meelest läinud. Allikklaarid, läbitungivalt selged, halastamatult ausad. Need olid selgeltnägija silmad.
Aimasin “halba” ja tundsin, kuidas süda hakkab kiiremini taguma. Mees astus mulle sammu lähemale ja ütles karusel häälel: “Tüdruk, las ma vaatan su kätt.” Seisin hetkeks kui soolasammas, ütlesin “Ei, aitäh” ja teeseldud eneseteadlikkusega marssisin auto juurde. Kartsin. Sisetunne oli niigi juba sosistanud, et suhe, kus tunneli otsas ei terenda valgust, saab varsti läbi. Aga ma ei olnud veel valmis seda kuulma võhivõõralt käekaardi lugejalt.
Aitab ennast paremini mõista
Meenub ka see, kuidas mu vanaema oli paljude aastate eest palju julgem olnud. Äsja metsatalust väikelinna kolinud neiu tee ristus ühel päeval mustlasnaisega. Vanaema on mul üsna konkreetse olemisega, ütleb otse välja, mida asjadest arvab ja ei keeruta. Ütles mustlaselegi, et raha tal ei ole ja jätku ta rahule. Aga mustlasel mustlase veri, käis peale kui uni, ja lõpuks vanaema nõustus. Rahaasju vanaema vana pea enam ei mäleta, aga seda, mida mustlane peost leidis, küll. Mustlane ennustas vanaemale pikka iga, õnnelikku elu ja kaht last, lisaks veel seda, et ta ei abiellu oma suure armastusega, vaid hoopis “mundris mehega”. Peab ütlema, et see viimane noore neiu südant küll ei rõõmustanud.
Läks nii, et vanaema Linda, kes on nüüdseks 86aastane ja oma vanuse kohta täitsa kobeda tervise juures, sünnitas kaks last – mu isa ja tädi. Tema suurest armastusest ei tulnud tõesti midagi välja. Selle asemel hakkas aga sööklas, kus mu vanaema tol ajal ettekandjana töötas, väga visalt käima üks “mundris mees” – minu vanaisa, kes töötas samas väikelinnas elektrikuna ja kandis elektrivõrgu univormi. Nende kooselu oli pikk ja õnnelik. Vanaisa lahkus aasta tagasi, aga suvi enne seda tähistati koos oma 60ndat pulma-aastapäeva.
Clifford ütleb, et käejoonte lugemise kunst seisneb paljuski eri vaatenurkade kokkusobitamises, see lubab ja võimaldab saada rikkamaks ning mitmekülgsemaks isiksuseks. “Käejoonte lugemine on vahend neile, kes püüavad ennast paremini mõista, et end seejärel tõhusamalt kehtestada. See pole nende jaoks, kes arvavad, et tulevik on muutmatu.”
Nii et kui te juhtumisi pole fatalist ehk veendunud saatuseusklik, siis mis seal enam pikalt mõelda – soetage endale “Käejoonte lugemine”, lööge pihud lahti ja tundke avastamisest puhast rõõmu!
