101 rahvuse maa
Võrreldes teiste maakondade omaga, on Ida-Virumaa rahvastik eelmisel sajandil kõige rohkem vahetunud.
"Niisugust ühisjoontega keskmist, nagu näiteks setude puhul, ei ole Ida-Virumaa inimeste puhul võimalik välja tuua," ütleb ajaloolane Arthur Ruusmaa.
Samas on see maakond, mida etnograaf Mall Hiiemäe on nimetanud ka üheks eesti rahvuskultuuri hälliks, olnud läbi ajaloo eri kultuuride kokkupuuteala.
Kui võtta endisaegsete kihelkondade järgi, kasutab ka Arthur Ruusmaa neist igaühe puhul väljendit "rikas paik pika ajalooga". Tegu on eestlaste põliste aladega, mille kõrval Narva jõe taga polnud vanal ajal mitte Venemaa, vaid Ingerimaa.
Ingerimaal elasid teised läänemeresoomlased, eestlaste sugulasrahvad: vadjalased ja isurid. Ingeri naabrusesse jäi omakorda karjala rahvas ja Ingeri aladele ulatus ka vepslaste asuala. Enamik neist rahvaist on nüüdseks kahanenud rahvakilluks.
Üks osa vadjalasi rändas vanal ajal Ida-Virumaa aladele Iisaku kanti.
Suur Alutagusemaa
Muistsel ajal oli Ida-Virumaa alal kaks muinaskihelkonda - suur Alutaguse ja väiksem Askälä. Askälä aladele tekkis hiljem Lüganuse, Alutaguse alale Vaivara, Jõhvi ja Iisaku kirikukihelkond. "Kui pärast taasiseseisvumist moodustati jälle maakondi, oli Ida-Virumaa asemel kõne all ka nimetus Alutagusemaa," meenutab Arthur Ruusmaa.
Tema jaoks on virulaste eelajaloo üks koondkujusid kõige kuulsam esiema Sope naine ehk Sope küla muinaskalmust (pärit 2000 aastat enne Kristust) leitud luustiku järgi rekonstrueeritud skulptuurportree.
Nn etalonkihelkonnaks pakub Ruusmaa Lüganuset, kuna sealt on teada kõige rohkem mälestisi, teiste hulgas Alu linnus (Alulinn).
"Tegelikult peegeldub Ida-Virumaa ajaloo järjepidevus praeguste valdade vappidel," viitab Ruusmaa, tuues näiteks, et Vaivara vapil on sõlg, Illuka vallal Kalevipoja kroon, mõõk ja jalad, Kohtla valla vapil kroon jne.
Maakonna ajaloo kihilisust iseloomustab Ruusmaa näitega, et Narva jõe süvendamisel ja puhastamisel on tulnud korraga välja nii kiviaja inimese tööriistu kui ka II maailmasõja kahur.
Kahte moodi suhtumist
Nõukogude ajal tuli ja toodi Ida-Virumaa alale palju uut rahvast. On hulk Eesti külasid, mis jäid eestlastest tühjaks ja millest nüüdseks ongi alles vaid mälestus.
Arthur Ruusmaa eristab 1940. aastate teisel poolel tulnud uusasukaid ja hilisemaid tulijaid. Esimesed on tema kinnitusel Eesti ühiskonda hästi sisse elanud, n-ö integreerunud ja neile on Eesti saanud kodumaaks.
Hilisemate tulijate hulgas (101 rahvust) on hoopis rohkem neid, kellele Eesti on jäänud võõraks. Nende inimeste järelpõlv lahkub tihtipeale Ida-Virumaalt mujale.
"Kui tekib pahatahtlik liider, leiab ta palju poolehoidjaid nende venelaste hulgast, kes pole kohanenud. Vene inimene läheb selliste üleskutsujatega lihtsamini kaasa kui eestlane," ütleb Ruusmaa.
Need vene inimesed, kes peavad Eestit oma koduks, on Ruusmaa sõnul juba loomu poolest eestlastest avalamad ja südamlikumad. Ka nende eestimaalase patriotismitunne võib avalduda hoopis tugevamalt.
"Ega Eestis elaval venelasel Venemaal kerge ole," tõdeb Arthur Ruusmaa. "Kui 1970. aastatel sõjaväes olin, kutsuti meid, eestlasi, fašistideks ja Narva vene poisse süüdistati seal koguni reetmises."