Eesti Laulu poolfinalist Kadiah: nooremana ei olnud ma nii memmekas


Kadi Poll ehk Kadiah astub oma looga “Believe” lavale Eesti Laulu teises poolfinaalis 2. veebruaril.
Kadi Poll ehk Kadiah astub oma looga “Believe” lavale Eesti Laulu teises poolfinaalis 2. veebruaril.Helen Marz

Kadi Poll, Eesti Laulu üks uutest tulijatest, läheks iga kell lapsepõlvemaale tagasi. Tema unistuste maa on aga muusika.

Kas Kadi ei kõla piisavalt loominguliselt, et lauljana oled Kadiah?

Kõlab ikka, seepärast jätsin Kadi ka alles. Aga kui sulle antakse elus vaid üks võimalus – kas võtta endale artistinimi või mitte –, siis mina otsustasin võtta. Kadiks jään ma ju alati.

Mis teeb inimesest, kellele lihtsalt meeldib laulda, laulja?

Mis teeb ajakirjanikust ajakirjaniku? Või luuletajast luuletaja? Aga kui mind lauljaks nimetatakse, olen selle üle uhke. Võtan oma lauljateed samm-sammult. Eesti Laulu poolfinaali ma enda loodud lauluga “Believe” juba jõudsin. Nüüd proovin finaali pääseda.

VIDEO | Eesti Laul 2019 poolfinalist Kadiah: ma loodan, et siit kasvab midagi suuremat välja

Ühel hetkel võib laulmine olla ju ka töö.

Loodangi, et laulan tulevikus nii väikestel kui ka suurtel lavadel. Et kirjutan laule ja annan kuulajale edasi neisse peidetud sõnumeid. Ehk saan juba järgmisel talvel esineda pisikeste jõulukontsertidega!

Suurem unistus on aga see, et tegelen muusikaga iga päev ja jätan “üheksast viieni töö” minevikku.

Aga võib-olla saab sinust hoopis personaaltreener?

Seotud lood:

Personaaltreeneriks läksin õppima eelkõige iseenda pärast, sest tahtsin saada vastuseid, miks pean midagi tegema ja millised on tagajärjed, kui ma midagi tegemata jätan. Miks on vaja ennast liigutada ja tervislikult süüa ning mis ikkagi juhtub, kui ma seda ei tee? Oma teadmistega suudaksin ka teistele abiks olla.

Küla oli justkui üks suur perekond, alati käidi abiks, ja ma usun, et ikka pikka aega ei teadnud ma, et maailmas on peale headuse ka kurjust.

Minu suurim soov on siiski muusikat teha. Aga kui jõuab mõlemat, siis miks mitte. Laulda, liikuda ja teisi inspireerida – see kõlab uskumatult!

Kuivõrd kannad endaga kaasas lapsepõlve?

Koolieelse aja veetsin ma Võrumaal Meremäel. Meil oli seal, veidi rohkem kui saja elanikuga külas, pisike korter. Aga kuna vanaema ja vanaisa tallu viis lühike metsarada, möödusid päevad pigem nende juures.

Seal oli alati nii huvitav, tegemist oli palju. Vanaisaga sai traktoriga sõita ja kartulimardikaid korjata, talvel hobusaaniga sõita. Vanaemaga küpsetasime pirukaid, kotlette ja šnitsleid. Söötsime kanu.

Kui maal oli parajasti rohkem lapsi, saime igasuguseid võistlusi teha. Mäletan, et võtsime nõuks välja selgitada, kes suudab kõige kauem näppu külmas allikavees hoida.

Küla oli justkui üks suur perekond, alati käidi üksteisel abiks... Ma vist päris pikka aega ei tulnud selle pealegi, et maailmas on peale headuse ka kurjust. Selle kõige järele on mu igatsus suur – just inimeste ja kohtade järele.

Ometi oled maalt pidevalt Tallinna poole nihkunud. Miks?

Meremäelt kolisime Tartusse, sest vanematel olid linnas paremad töökohad ja ka minul võimalusi rohkem: kui muidu sõitsime Meremäelt Võrru laulma, siis Tartus astusin muusikakooli, Arsise kellade kooli, hakkasin korvpalli mängima.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist kolisin Tallinna, sest sain sisse Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti. Ning nüüd töötan juba mitu aastat TV3-s.

Töö määrab palju. Kui saaksin teha sama tööd mujal, koliksin kohe Tartusse tagasi. Ja nii õnnestuks ka vanavanematel tihedamini külas käia.

Nooremana ei olnud ma nii memmekas, aga nüüd mõtlen küll, et perega koos oldud aeg, ka oma vanavanemate külastamine, on kõige tähtsam. Kardan nii väga, et kunagi kahetsen kogu oma aja pühendamist tööle ja koolile. Praegu tunnen siiski, et mul on võimalus seda stsenaariumi veel muuta.

Oled hoolega koolides ja kõrgkoolides käinud. Mida on need aastad sulle eelkõige õpetanud?

Loe veel

Kui bakalaureusekraadi omandasin, siis õppisin väga rahvusvahelises seltskonnas. Jah, õppisin, kuidas teha häid filme, aga me õppisime palju ka üksteise kultuurist. Näiteks Singapuri tüdruk tegi meile oma koduseid toite. Ning tihti sai kuulda neilt, kes polnud siit pärit, et Eesti on ikka vägev ja suurte võimalustega maa.

Magistriõppes sai analüüsitud, kuidas muutuvas meediamaailmas n-ö ellu jääda ja kuidas kvaliteetset televisiooni toota; kuidas omavahel koostööd arendada. Palju oli praktilist poolt, sealhulgas telesaadete tegemist. Tähelepanu said ka vajalikud oskused igapäevaks – kommunikatsioon, erinevate isiksusetüüpide defineerimine, toimetulek ajanappuses ja pingelises olukorras ning palju muud.

Kui oluline on praeguses muutuvas maailmas õppimine?

Väga. Sellepärast tasub ka vaidlusesse laskudes alati kriitiliselt mõelda, kas jääd oma seisukohale kindlaks, sest eile võis see nii olla, aga suure tõenäosusega see täna enam nii pole. Raske on ka suurtest artiklikuhjadest üles leida see ainus ja õige, mis põhineb tõestatud faktidel, sest ümberringi on nii palju erinevaid arvamusi.