Jaan Tätte “Õnnelik tund”: laia lauaga lajatamise asemel elutark peenus


Simmu (Andrus Vaarik, keskel): “Vead tulevad inimese otsustamisest. Väljaspool inimesi vigu ei ole. Kui puu tormis murdub, ei ole see viga. Kui inimene murdub, on keegi teinud vea. Võib-olla ta ise. Ja miks teeb inimene valesid otsuseid? Sellepärast, et ta otsib midagi. Ja ta ei tea, kus see on ja mis see on, mida ta otsib.” Teda kuulavad Kerli ja Priit (Jessica Agneta Kari ja Nils Mattias Steinberg, pildi paremas servas) ning Rutt ja Sulev (Kersti Tombak ja Argo Aadli, vasakul). Leti taga on Sulle (Liis Lass).
Simmu (Andrus Vaarik, keskel): “Vead tulevad inimese otsustamisest. Väljaspool inimesi vigu ei ole. Kui puu tormis murdub, ei ole see viga. Kui inimene murdub, on keegi teinud vea. Võib-olla ta ise. Ja miks teeb inimene valesid otsuseid? Sellepärast, et ta otsib midagi. Ja ta ei tea, kus see on ja mis see on, mida ta otsib.” Teda kuulavad Kerli ja Priit (Jessica Agneta Kari ja Nils Mattias Steinberg, pildi paremas servas) ning Rutt ja Sulev (Kersti Tombak ja Argo Aadli, vasakul). Leti taga on Sulle (Liis Lass).Ain Paloson

Mul on selline tunne, et Jaan Tätte tahab oma näidendis “Õnnelik tund” vaatajaile öelda, et elus vahel märkamata jäävad lihtsad olukorrad tegelikult määravad elu. Meie kõigi elukõrtsi nimi on Jaanil seekord “Ära muretse”.

Jaani laulusõnu, mis suurel osal eestlastel on peas, osatakse just nende lihtsuse pärast. Lihtne on ilus, saab ka öelda. Näidendis “Õnnelik tund” on Tätte lihtsale lihtsusele lisandunud miski elutarkuse mõõde, sügavus.

Lavale jõuavad olemise filosoofia elumudelid. Just mudelid, mitte et on üks ja õigesti elatud elu. Ja juhus otsustab asju enamasti, inimese enda otsusest vähe hoolides. Jaan valdab nüüd paradokside kunsti meisterlikumalt kui varem. Elu jälgimise kogemuse viljakas tulemus, mis muud. Ta “Õnneliku tunni” argipäeva on pühapäev ja meri sisse kirjutatud, mu meelest isegi nii võib see olla, et ta ise seda ei teadvusta. Niisama on ka lavastaja Gerda Kordemetsa ja näitetrupiga. Nad kuulasid Jaani enda jaoks välja ja vahendasid selle kuulmise vaatajatele.

“Õnnelikku tundi” nii-öelda järellugedes sain aru, et praeguse Jaan Tätte teeb isikupäraseks see, et ta suhtub kõikidesse tegelastesse suure sümpaatiaga – keegi pole rumal, halb, kuri. Mulle tundub, et eriti elusaks õnnestub tal kirjutada naistegelased.

Sulle ja Sull

Seotud lood:

Mitut moodi saab hääldada ja mõelda eesti keeles. Jaani näidendi kaunitarist tegelase nimi on Sulle. Teda vähemalt iga mehe silmadele (andestage siin mu pisutine mehelik iroonia) mängib suurepäraselt – no nii, et lausa on Sulle – Liis Lass.

„Õnnelikus tunnis” on kaks paari, noor ja keskealine. Noor paar ei tea veel midagi ja arvab, et teab; keskealine arvab sedasama paraku, arvab, et teab elust juba kõike.

See naine kannab kõigile meeldimise maailmavaadet. Seda, et ennekõike peab meeldima iseendale. Ta ütleb seal kusagil: “Seos on selles, et kui naine iseendale rohkem meeldib, siis ta meeldib rohkem ka teistele.” Seda, kas meestega ka nii on, Jaan oma näidendis ei ütle ja see on mu jaoks maitsekas.

Jaani Sulle on üsna aus oma valetamises. Kohati isegi ebamugav, aga kuna on väljakutsuvalt naiselikult ilus, saab ta endale üsna kõike lubada. Jah, kui mõtlen oma elule, siis mõtlen ikka Sulledest ja sellest, et nii mehes kui naises peab annet olema. Anne aga tuleb üles leida.

Argo Aadli mängib meest, kelle nimi on Sulev. Ma alles hiljem sain aru, et siin on seos – naine on Sulle ja mees on Sull. Kuninganna ja Kunn...

Armastus aitab üle läve

Kurjust ei ole selles Jaani näitemängus. See on tähtis rõhutus, sest dramaturgia reeglid ju ikka näevad ette konflikti ning enamasti käivitabki näidendite tegevuse hea ja kurja võitlus. “Õnnelikus tunnis” on kaks paari, noor ja keskealine. Noor paar ei tea veel midagi ja arvab, et teab; keskealine arvab sedasama paraku, arvab, et teab elust juba kõike.

Veel on Jaanil ja lavastuses tegelane Simmu, no vähemalt 200 aastat vana mees. Ja ongi elutark. Andrus Vaarik mängib seda meest ning kummaliselt hästi mõjub just tema suust üldistav paradokslev elutarkus. Raske on valida siia tsitaati, iseloomustamaks Simmut ja Vaarikut, neid mõtteid, mis mõjuvad koomiliselt, või oskab Vaarik neid näitlejana nii serveerida, et lihtne tarkus ei mõju läägelt.

Loe veel

Ma pean tsiteerima, kuigi autor Jaan Tätte on oma tegelased inimesteks kirjutanud nii, et neist ei saa tükke välja rebida. Simmu: “Inimesed vaidlevad jumala üle – kas teda on või ei ole. Aga igaüks, kes on korragi elus tõeliselt armastanud ... (pikk paus) tema ei pea surma kartma.” Sulle: “Mis see tähendab?” Simmu: “Küll sa siis näed. Armastus aitab üle läve.” Tammsaare ütleb, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus... Ja Tätte näitemängu Rutt, keda huvitavalt mängib Kersti Tombak, räägib maasikatest kaelal nii. Rutt: “Tahtsin näha. Mis jama nende maasikatega on, et neid alguses tehakse ja pärast enam ei tehta. Mäletad, Sullike, mul oli kogu aeg sall kaelas.”

Monoloogid dialoogide sees

Mulle detailina ses lavastuses meeldis ja jäi meelde teiste tegelaste kõikumine sellel ajal, kui üks tegelastest monoloogiks ennast üldisest välja rebis. Pange seda tähele, kui vaatate – see on ilus. Ilus ka elus, kui vaatad jutuajamise ajal, kuidas teised rääkijat kuulavad. See tihti iseloomustab inimest rohkem kui sõnad. Kas elab mingil moel kaasa...? Elab sinuga kaasa, kas on koos...?

Kakssada aastat elanud Vaarikust Simmu ütleb: “Hinged räägivad omavahel. Elaval inimesel ju ka – tähtsamad jutud tulevad silmadest, mitte suust. Koer ju ka – sinu jutust ta aru ei saa, aga silmadest näeb kõike, mis sa mõtled.” Et kõikuge kaasa, mis?

Lind on õhus...


Lavastaja Gerda Kordemets on publiku rõõmuks näitetrupi, kui lavastuse algul sünnib mängukoha vahetus, Tätte laule laulma pannud, a cappella. Ei midagi teatraalset, tegelased, atraktiivse vanaaja välimusega, istuvad ja laulavad, et lind on õhus, kala vees, sina minu südames. Ütlesin, et ei ole teatraalne, aga tegelikult on isegi väga.

Seal kusagil näidendi lõpu poole tuleb üks muu laul, “Igaühe jaoks on kuskil keegi” ja selle on Jaan sesse loosse sisse kirjutanud. Kui nad siis seal laval seda laulsid, meenusid mulle selle “lind on õhus, kala vees” salmi sõnad: “Tahan kinni hoida millestki, mis püsib, / nii ma näen, kuis olen muutunud. / Ja ei jõgi minult enam palju küsi, / nii ma tunnen, kuis mind aeg on puutunud.”

Jah, aja puudutus on selles “Õnnelikus tunnis” Jänedal mu jaoks õnnestunult sees. Usun, et mitte ainult minu jaoks. Praegu aeg, nagu teame, lajatab laia lauaga, aga Jäneda etendus viib ajalikkuse taha püsivamale pinnale, tehes seda hästi kujustatud ja elutargalt naljaka peenusega.