Jumalad lahkuvad Vargamäelt läbi kuldsete väravate


Vargamäe väljal seilav Narrilaev muutub kord pulma-, kord peielauaks, ka katafalgiks. Sellel muutuste tormis purjetaval laeval tantsitakse,saadakse kokku ja minnakse lahku. Sellelt hüpatakse maha ja miski seletamatu kisub sinna ikka tagasi.Laevalt lahkumine ei tähenda, et ollakse mängust väljas.
Vargamäe väljal seilav Narrilaev muutub kord pulma-, kord peielauaks, ka katafalgiks. Sellel muutuste tormis purjetaval laeval tantsitakse,saadakse kokku ja minnakse lahku. Sellelt hüpatakse maha ja miski seletamatu kisub sinna ikka tagasi.Laevalt lahkumine ei tähenda, et ollakse mängust väljas.Johan Elm

“Eesti jumalad” Vargamäe maastikul on just nõnda metsik, et tavalisest vabas õhus mängimisest saab teos, mida õnnistab tegijate loomehoovus, tekib kunst. Seda ei saa seletada, seda peab nägema. Ja nii see ongi õnneks mõeldud, et mõtted jõuavad kohale võimsate vaatepiltide kaudu.

Veidi pärast “Eesti jumalate” etendust ütleb ses Peetrust mänginud Peeter Volkonski mulle, et on valmis kuulama mu “mõõdutundetuid kiidusõnu”. Ju ta siis loeb mu näost, et olen just vastavas emotsionaalses seisundis. Ma ei ütle seepeale midagi ja usun, et kõik on öeldud.

Mõõdutundega

Arvan, et ma ei ole nii täiuslikult täidetud loodusmaastiku kasutamist lavaruumina elus näinud. Kui, siis saan “Eesti jumalaid” mingis osas võrrelda siinsamas Vargamäel 2008. aastal 22 tundi jutti väldanud teatri ja Tammsaare epopöa käigus mängitud Elmo Nüganeni lavastusega “Wargamäe wabariik”. See miski on mastaap, trupi ja lavastaja julgus valida mänguruum lageda taeva all ning lasta sellega taeval ja maal kaasa tantsida.

Seotud lood:

“Eesti jumalates” “taevas tantsis ja maa mürises” sõna otseses mõttes. Saab nii ka öelda, et taevas puutus maaga kokku. See ei ole mul niisama, kujund­lik sõnakõlks, “Jumalate” tegijad – siinkohal on põhjust nimetada, et lavastuse kunstnik on Kairi Mändla – kasutasid oma mõttemängudes füüsiliselt ära silmapiiri, selle, et tegelased said kaduda maastikku. Ja mitte puude taha, vaid “mägede taha”. Vaadates tekkis mõttekäik – seal kaugel mägedes on mu süda. Miks? Ma ei oska seletada.

Vargamäe väljal seilav Narrilaev muutub kord pulma-, kord peielauaks, ka katafalgiks. Sellel muutuste tormis purjetaval laeval tantsitakse, saadakse kokku ja minnakse lahku. Sellelt hüpatakse maha ja miski seletamatu kisub sinna ikka tagasi. Laevalt lahkumine ei tähenda, et ollakse mängust väljas. Johan Elm

Vaadates käis mul korraks läbi pea ka üks vemmalvärss. Kaks päeva mõtlesin pärast, et kust on pärit: “Kukekene kii-ga-kaa. Tule välja vaatama. Väljas imet näha saad. Laev see sõidab mööda maad. Kuldsed rattad tal on all. Masti otsas õhupall...” Ega ma ei teagi täpselt, millisest Eesti rahva loost see salm mulle pähe on saanud, aga selge on see, et nii meelitab rebane kanala akna taga.

Laev, mis sõidab mööda maad Vargamäe kõnealuses lavastuses, oli mu jaoks Narrilaev. Jah, ka Noa laev ja Valge laev. See mõte külastas mind hoopis hiljem, et just Narrilaev iseloomustab meie edevat aega enam kui need muud.

Küsisin näitleja Ursel Tilgalt, kes lavastuses on Vanapagan ja maa peal hoopis Rüütel ja üldse palju muundumisi läbi teeb, kui suur oli nende lava. Ta ei osanud peast vastata, mis ka omamoodi peaks seda tegemise mõõtmatut mõõtu iseloomustama – ta ei mõõtnud, nad ei mõõtnud, vaid mängisid... Lõpuks sain vastuse, mida ei oodanud: lava laius on vähemalt 200 meetrit ja sügavus 100 meetrit. Miks ei oodanud? Sest vaadates kujutasin ette palju suuremaid vahemaid. Ja vaat, see ongi mu jaoks kunsti ime tunnus, kui laval ollakse suuremad kui elus. Paide Teatri trupp ja abijõud – kokku oli taevaalust täitmas 19 tegelast – seda tegid.



Värvilisus

Selle lavastuse värvilisus väljendus muidugi ka välises – narrilaeva kirjud lipud ja mastiks suur kuldne rist. Jälgisin selle kuldse risti teekonda silmapiiri taha ja see ei olnud raisatud aeg. Valge, kuldne, must, punane, täpiline ... nagu maailm.

Mulle meeldib noorte julgus näha me maailma just sellisena. Tempo ja temperatuur, millega mängiti, iseloomustasid meie aja hullust. Maitsekas, et seda ei nämmutatud pudruks, ei näidatud näpuga, ei sõnastatud loosungiteks. Mängiti mööndusteta ja ei söödetud seda vaatajaile lusikaga sisse. Minu jaoks on see tunnus, et tegijad usaldavad publikut ja publiku kujundist mõtte tabamise võimekust. Lavastuses lauldi muu hulgas rahvaluuletekste, mis ju iseenesest kannavad me rahva salapära, kunagist argipäeva nägemise oskust ja selle sõnadesse seadmise võimet.

Peetruse sabas läbi kuldsete väravate. Johan Elm

Julgen tunnistada, et publiku, see tähendab kokku tulnud erinevate inimeste tarkuse ja vastuvõtuvõime mitteusaldamist tajun üldiselt teatris tihti, kui näen, kuidas tehakse mööndusi, mis kergesti võivad muutuda piiripealseks labasuseks. Paide Teatri tegijad sellega ei libastunud – nad uskusid ja tulemus oli peen kõige paremas mõttes.

Narrilaev ja inimesed ilmuvad me ette silmapiiri ehk siis teatrikeeli horisondi tagant... Need tulemised ja minemised, selle kõige rütmistamine iseloomustab tegijate väga tundlikku maailma- ja kunstitaju.

Mul on tunne, et kui selle lavastuse metsik loomulikkus ära kaotada ja kõiges läbipaistvat loogilist selgust otsida, siis oleks see tiibade kärpimine. Lind on lind edasi ka siis, kui inimene ta tiibu kärbib, aga siis lind ei lenda. Ja enamasti kärbivad linnutiibu just need inimesed, kes ise lennata kas ei julge või ei oska.

Usun, et jumalate mängu mõnu Vargamäel muutis tegijad veel otsingulisemaks, lisas enesekindlust ja julgust teha elusat teatrit, mida saab iseloomustada sõnaga “kunst”.

Peetruse sabas läbi kuldsete väravate. Johan Elm

■■■

Pärast vaatemängu ja kummardust Belgia kunstnikule ja lavastajale Jan Fabrele (elusaks sai tema maailmakuulus skulptuur “Mees, kes mõõdab pilvi”) püstitasid näitlejad hämarduvale väljale kolm suurt kuldset väravat. Võtsid publiku endale sappa ja teekond muutumisse algas, vähemalt algas koos.

Vastuseks Peeter Vol­kons­ki­le: mõõdukamalt ma seekord ei saanud. Te ise ei lasknud.