02.09.2010, 00:00
Kaheksa poja ema õpetab oma lapsi metsatalus
Seitsmeaastasel Akslil ei ole ranitsat ega õpilaspäevikut. Ei ole ka õpikuid ega tunniplaani, kus näpuga järge ajada. Ometi on Aksel, terane nagu nõel ema õmbluskarbis, tänavu sügisest 1. klassi õpilane.
FOTO:
Aksel on üks Pärnumaal Surju vallas asuva Vingerja talu kaheksast perepojast, kes hakkab oma vanemate vendade eeskujul õppima kodus. Ta on seda väga, väga oodanud. “Ma kohe tahan õppima hakata,” teatab Aksel toonil, mis ei jäta kõhklustele ruumi. “Alguses õpin muidugi kodus ja kunagi, näiteks umbes kahe ja poole aasta pärast lähen suurde kooli. Ma olen venna Richardi kõrval juba õppinud, vastasin kogu aeg tema asemel, kui ema teda küsis. Ema ongi meil kodus õpetaja.” Pereema Riinu Verlin teeb siinkohal siiski väikese möönduse. “Ma olen ikkagi ema,” kostab ta. Mingit koolimängimist, kus lapsed istuvad kella järgi tundides, tõstavad kätt ning lahendavad tahvli peal ülesandeid, nende talus ei toimu. Koduõpe on hoopis loomulikum ja sujuvam. See on parim võimalus teadmisi omandada ja targaks saada, usub Riinu Verlin. Ta teab, mida teeb ja räägib, sest koduõppe kogemused on õigele teerajale sattumist ainult kinnitanud. Praegu 17aastane perepoeg Karl õppis kodus 3 aastat ning jätkas siis edukalt õpinguid Pärnu hansagümnaasiumis. 15aastane Siim oli koduõppel 6 ja 13aastane Robert 4 aastat, minnes seejärel edasi valla põhikooli. Roberti kaksikvend Richard on siiani ainult koduõppel olnud ning jääb ka tänavu koduse köögilaua äärde Akslile seltsiks. Milliseid puudusi leiab ema koduõppes?