“Kalevipoeg” jõudis “väikeselt Eestimaalt” koju


“Kalevipoeg” jõudis “väikeselt Eestimaalt” koju
Kalevipoeg---

Maakera kuklapoolel, väikeseks Eestimaaks kutsutud Tasmaanias sündis eepose “Kalevipoeg” ingliskeelne tõlkeraamat.

Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald on Tartus 150 aastat tagasi ilmunud eepost “Kalevipoeg” nimetanud “üheks ennemuistseks eesti jutuks”. Nüüdseks on sellest kujunenud tõeline rahvuseepos, mille algusridu “Laena mulle kannelt, Vanemuine”, teab iga eestlane.

Kojujõudmise motiivi – “Aga ükskord algab aega” – on kasutatud nii kirjanduses kui kunstis, muusikas, lavalaudadel, rääkimata peokõnedest, salmikutest ja muust.

Milleks see tõlge?

Sel sügisel võib rääkida aga “Kalevipoja” kojujõudmisest otseses mõttes. Valmis on saanud Austraalias sündinud Triinu Kartuse uus tõlge inglise keelde.

Miks oli uut ingliskeelset tõlget vaja? Seda on minult korduvalt küsitud. Kõige lihtsam vastus oleks, et eelmine, Jüri Kurmani tõlge ilmus 30 aastat tagasi Ameerikas ning hoolimata kahest kordustrükist (1999, 2007) on haruldaste raamatute seas.

Huvi mütoloogiliste tekstide vastu maailmas kasvab ning “Kalevipoeg” on sümbolväärtusega kõigile eestlastele nii kodus kui võõrsil. Mitme tõlke olemasolu suurkeeltes on loomulik ja näitab meie kultuuri rikkust.

Rahvuseepose tõlgete seas on uustõlge tähelepanuväärne, sest tegu on läbinisti kakskeelse väljaandega – just selline oli algusest peale tõlkija Triinu Kartust innustanud mõte. Mõlemad, nii inglis- kui eestikeelne tekst on usaldusväärsed: tõlge on vastavusse viidud 1961. aasta tekstikriitilise väljaandega, toimetamistöö tegi kogemustega regivärsitõlkija Harri Mürk.

Kahes keeles on avaldatud ka kolm sisukat uut saatesõna – Tartu Ülikooli võrdleva folkloristika professorilt Ülo Valgult, maailmakirjanduse professorilt Jüri Talvetilt ning Eesti Vabariigi presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt.

Koostöö kunstnikuga

Kalevipoja tõlkija perega Foto: erakogu

Triinu Kartus (1932–2003 Kalasim) on sündinud Tallinnas. Tema ema Linda Alviine Kiisvek ja isa Feliks Kalasim pidasid suurtalu Harjumaal Juuru kihelkonnas. Koos kümnete tuhandete eestlastega oli perekond 1944. aastal sunnitud põgenema. Pärast põgenikelaagrit Saksamaal ja peatumist Inglismaal jõuti 1949 Austraaliasse, kus 1950. aastatel osteti Tasmaania saarel talu.

Talu sai nimeks Kaja, omavahel kutsuti seda aga väikeseks Eestimaaks. Siin kohtus Triinu oma tulevase abikaasa Endel Kartusega, pagulasega nagu ta isegi.

Pärast Oldenburgi Eesti kooli lõpetamist õppis Triinu käsitöökoolides Inglismaal Kentis ja Canterburys. Luuletamise kõrval oli ta tuntud ka meistrina kudumistelgedel, kus valmisid kaunid rahvuslikud tekstiilid.

Armastus kirjanduse, eriti aga luule vastu oli pärit isa Feliksilt, ema Linda õpetas noortele eesti keelt ja oli tuntud rangete rahvuslike kasvatuspõhimõtete poolest.

Uustõlke idee sündis ning sai teoks tänu Triinu Kartuse ja kunstnik Gunnar Neeme, kahe Austraalia eesti pagulase loomingulisele sõprusele.

Rahvusvahelise tuntusega Gunnar Neeme õppis Tartu kunstikoolis Pallas, pärast sõda täiendas end Saksamaal. Läbi Saksamaa jõudis ta koos abikaasa Hilja ning kahe väikese poja Aarne ja Antsuga Austraaliasse Melbourne’i.

Tema kahesajast pildist koosneva “Kalevipoja” graafika sarja pildid on ainulaadsed – sündinud lugemismuljetest.

Nii Triinu Kartuse kui Gunnar Neeme sooviks oli, et uus tõlkeraamat ei oleks coffee table book, iluraamat, vaid hea lugemine. Seda soovi on arvestatud ka kirjandusmuuseumi uues, kuid nüüd juba XXI sajandi väljaandes Mart Andersoni ja Andres Rõhu kujunduses.

Loodame, et uus ingliskeelne tõlge pakub tuge kõikidele laialipillutud vanadele ja noortele eestlastele ning kujuneb kauniks visiitkaardiks eesti kultuuri tutvustamisel maailmas.