Selles näidendis on stseen, kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib Eestlase külmutuskappi, et teada saada, kas lamp kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

Näidenditegelase Eestlase puhul on tähtis see, et tema usub tule kustumist pärast külmiku ukse sulgumist, aga ma ise pole selles kunagi 100% kindel. Poleks ilmselt ka siis, kui Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib-olla see olekski kujund... Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla?

Teater ei saa ka olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

Alustate draamajuhina põneval ajal. Tartu Uus Teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud, ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid, teatraalide tähelepanu...

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta, Juhan Liivi sõnu kasutades, “liigub ja loob ja lehvitab”, seni on ta teater ja teda on
tarvis.

Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua, kanda väärtushinnanguid ja kesta.

Mida kõnelete uutele kolleegidele oma esimesel tööpäeval?

Arvan, et ütlen tere ja vaatan inimestele silma. Mitte vaid esimesel tööpäeval, vaid iga päev. Sealt edasi on kõik juba valikute küsimus. Aga see oleks, jah, kõige esmasem. Olen seda usku, et kõik algab algusest.

Kas mõtlete Vanemuise näitlejatele vaadates, kes võiks see näitleja olla viie, kümne aasta pärast, kuhu ta oma professionaalsusega võiks jõuda?

Ma ei ole veel nii oluliste küsimusteni jõudnud, aga jah, tänan tähelepanu juhtimast. Siiralt.

Tulevik – see on kindlasti üks tähtis küsimus, kui ka näitleja ise sellele mõelda soovib. Inimesed on erinevad ja vägisi kellelegi “head teha” on sel põhimõttel halvim, mida teha saab.

Teatrijuhil on vastutus oma kollektiivi ja eriti näitlejate ees – või on see suhtumine liiga vanamoeline?

See võib vanamoodne olla, aga siinkohal ei tohi vanamoodsust häbeneda. Vastutustunne peab olema. Ja kõigil. Olgu nad siis juhid või mittejuhid.

Näitlejad vastutavad etenduse ajal vastastikku samamoodi, nad on seda alati teinud. Nad vastutavad teatri eest ka vastu tahtmist ja lisatasu saamata, sest nemad on paraku laval teatri nähtav osa.

Te olete näitekirjanik ja lavastaja, kumb rohkem?

Ma olen ka isa ja abikaasa. Naaber ja kolleeg. Neid asju on raske jagada, et mis on tähtsam. Arvan, et kõik võiks tähtsaks saada, mida elus tehakse. Vanemuises teen kõike, mida teha on vaja. Eelkõige ei tohi unustada siiski usaldust ja mõttevahetust.

Mida ise esimesena Vanemuises lavastate?

Esimesena lavastan järgmisel talvel Harper Lee “Tappa laulurästast...”. See romaan on mind kaua kummitanud.

Jendali näidendi kirjutasite just Pullitallis mängimiseks?

Jah. “Pärast surma Jendalis” on kirjutatud ka eraldi kohale endale. See on võimas koht! Ma ei ole julgenud endale aru anda, kas see näidend väljendab minu seisukohti või soovi maailma parandada, aga selle kirjutamine andis palju vastu. Trupiga kohtumistest on see elevus säilinud ja kasvanud. Järelikult liigume väga ühes maailmas.

Teie tehtud on ka tänavune teatrisuvi Vargamäel, kus mängitakse teie lavastusi “Vargamäe varjus” ja esietendub “Vargamäe voonake”. Mida peaks vaataja Vargamäele Tammsaaret vaatama tulles sellel aastal unustama, mida meeles pidama?

Olen Vargamäele tulnud vaatajaid jälginud juba “Vargamäe kuningriigi” algusaegadest. Mulle meeldivad nad väga. Just sellepärast, et neile ei pea kunagi ütlema, et unustage see või teine.

Nad on alati olnud iseseisva mõtlemisega inimesed, kes julgevad endaks jääda ja arvata just seda, mida arvavad. Nii see võikski jääda. Vargamäe vaataja motiveerib tegutsema ja töötama hea eesmärgi nimel.

Kas teie süda jääb rahule siis, kui olete näidendi käsikirjale punkti pannud ja lavastajale andnud, või siis, kui tükk on esietendunud, või hoopis siis, kui seda enam ei mängita?

Kõik sõltub tekstist. Jäneda näidendi puhul olin valusalt puudutatud ja väga õnnelik, kui teksti viimaseid sündmusi kirjutasin. Tahtsin väga, et see tunne ei lõpeks, aga hoidsin kuklas teadmist, et olen alati kirjutanud liiga palju lõppe. Seekord lõpetasin oma naudingu kohe, kui teda tundma hakkasin. Kuigi oli kahju lõpetada.

“Vargamäe voonakeses” oli mitmeid kohti, kus istusin arvuti taga, neelasin pisaraid ja lihtsalt ei suutnud edasi kirjutada, sest valus hakkas.

Need on väga isiklikud hetked ja neist ei peaks rääkima. Aga mida vanemaks saan, seda vähem on aega eksida ja käega lüüa. Elu ei kesta igavesti ja tahaks selle lõpuks enesega valmis saada. Seega – pole mõtet end häbeneda. Mõtlemine, kirglikkus ja pinge on teksti kirjutamise juures olulisemad kui rahulolu.

Mis õhku maailm teie meelest hingab, mis õhus on?

Olen ühiskondlikult inimesena natuke irdunud ja selle taga on vist hirm ja teadmatus tuleviku ees. Materiaalsuse võim on hakanud kogu maailmas jõuliselt paljastuma ja see on valdkond, mida ma väga kardan. See tähendab, kardan tema võimu.

Inimelu väärtus on kohutava kiirusega devalveeruma hakanud. Tundub, et liiga palju tegeldakse laias maailmas tagajärgedega ja liiga vähe põhjuste enestega.

Kas maailma saab parandada?

Võiks ikka saada. Vähemalt sellesse võiks uskuda. Aga eelkõige vajaks väiksemat või suuremat remonti inimkond. Tema väärtushinnangud. Me oleme kuidagi salaja inimlikkusest hälbima hakanud. Aga head ja halvad ei ole ju inimesed ise, vaid meie teod. Seega peaks kõik parandatav olema.

Eesti ühiskonda iseloomustab liiga palju suhtekorraldust ja liiga vähe ausust neis suhetes. Aga pattu aitab lunastada kahetsus, mitte vaidlus patu olemuse üle.

Mu abikaasa ütleb: julgesid teha, julge ka tunnistada. Ja ma tunnistan, kuigi on mõnikord häbi ja raske. Aga see aitab paremaks inimeseks saada. Me kõik oleme vaid inimesed, ei midagi enamat.


“Pärast surma Jendalis”

- Autor Urmas Lennuk.

- Lavastaja Hendrik Toompere.

- Kunstnik Ervin Õunapuu.
- Osades: Merle Palmiste, Rain Simmul, Sulev Teppart, Hendrik Toompere jun, Marta Laan.

- Esietendus 1. juulil Jänedal Pullitallis.

- Järgmised etenduse 1.–23. juulini.