Kultuurikatustel koos kahemehesaega

Riho Sibula laulude plaat “Kahemehesaag”, mis tehtud Vladislav Koržetsi luuletustest, on kuulajateni jõudnud. Kahemehesaega saagimine ei ole naljatöö.

Kahemehesaag eeldab saagijate kokkukõlamist. Teatris on kooskõla ja kokkukõla elamuse eelduseks.

Jarek Kasar kirjutas muusika ja sai ooperi “Katuselt”. Uku Uusberg lavastas. Koos ilmselt lihvisid lavalugu, ise olid laval lauljad. Noormehed kutsusid meeskonda Hannaliisa Uusma ja noorteorkesteri Reaalmažoor. Kunstniku nimi on ka selles meeskonnas tähtis, Jan Tomson on lava- ja kostüümikunstnik. Ooperit mängiti Põhuteatris.

Välja tuli see nii hästi, et paneb pisut imestama, miks Estonia ooperijuhid ei ole tegijatele ettepanekut teinud seda ooperit selle koosseisuga nende majas mängima hakata.

Ooper on suurem kui elu

Vaid mõned viited, miks seda tuleks teha: ooperi muusika on uusvana. Kolm osalist — Katusemees, Naine ja Mees — mängivad ja laulavad nii, et see on suurem kui argipäev ja ometi on laval argipäev, suhteaugud ja kolmnurgad, see, millesse publik ennast asetada oskab. Maitsekas on see kõik.

Lihtne, ehk isegi banaalne lugu sellest, kuidas naine ja mees koos elades enam teineteist ei näe. Õigemini näevad küll, aga näevad nii, nagu nemad tahavad näha, ollakse koos, aga kokku ei saada. Ja siis tuleb Katusemees. Lugu lausa nõuaks hammaste kiristamist, juuste katkumist, vägisõnu ja kõrvakiile. Tegijad ei taha moes olla ning lahendavad asja sootuks delikaatsemalt. Ja see idealism, elurõõm ja eluusk ongi väärtused, mis lavalt vaatajateni jõuavad näiliselt imelihtsalt.

Lavakujunduses haigutav suur suhteauk on nii täpselt me elu peegeldav, et ehmatab. Ja lavalt öeldakse meile selle ooperiga, et tehke silmad lahti. Alles päevi hiljem jõudis teadvusesse, et Uku Uusberg on loo teadlikult või alateadlikult lavastanud kolmnurkselt. Ja sesse kolmnurk-
likku ooperiellu on tegijad lisanud väljapaistva ja kuuldava kahemehesae sahina. See jätab lootuse, et me igapäevase lähedaloleku pealiskaudsete suhete maailma on võimalik päästa kedagi või midagi tapmata, lõhkumata. Täiskasvanuks saades lihtsalt.

Sammuli Salieri Ugalas

Enamasti öeldakse eesti keeles Mozart ja Salieri. Just selles järjekorras. Pärast Ugalas Andres Lepiku lavastatud Peter Shafferi näidendit “Amadeus” peaks nimede järjekorra ära vahetama — Salieri ja Mozart siis. Ugala laval sünnib geniaalne Salieri. Mozart on, aga ei sära.

Siinkohal on paslik meenutada teatriloolase Reet Neimari juttu 2005. aastal. Ta oli mures, et teatrivaataja on õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat näitemängu: “Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut.” Selle näiteks tõi Reet Neimar siis lavastuse “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, kus Indrek Sammul Indrek Paasi mängis. (Muide, see lavastus on veel siiani elus.)

“Indrek Sammul on seal toodud kõige ette, Indrek Paas on publikule kõige lähemal. Ta ei võta sellest üldisest atraktiivsest tegevusest, mis laval toimub, peaaegu osa. Tal on kogu aeg raamat käes. Ja kui sa ekstra teda vaatad — see on superroll, kuidas ta kogu aeg kaasa mõtleb. Sa võid jälgida tema sisemonoloogi, see paistab, tema reaktsioonid paistavad, aga ta peab seda mängima nii, et ta ei sega põhitegevust,” rääkis Neimar toona.

Lepiku lavastuses on kõik justkui vastupidi. Indrek Sammul teeb suurepärase Salieri rolli. Tema intonatsioonid ja kohandumised — see lugu ongi kirjutatud Salieri pihtimusena — on ootamatud ja valusad, puudutavad nii näitlejat ennast kui publikut.

Sammuli Salieri tõuseb oma osatäitmisega nii kõrgele, et see lavastustervikut tekkida ei lase. “Keskpärane” Salieri on Sammuli esituses nii suur, et ümbritsev, õukond ja Viini linn omas geniaalsuses ikka väga tühjad on ja madalad. Ugala “Ama-
deus” on himuga jälgitav, sest nii suuri osasid, nagu on Sammuli Salieri, ei sünni iga päev.

Vaid päev pärast Sammuli suure Salieri sündi Ugala laval sündis Draamateatri väikese saali laval Ain Lutsepa suurroll — kunstnik Mark Rothko. Näidendi “Punane” kirjutas 2009. aastal John Logan ja selle tõlkis Martin Algus. Lavastas teatri peanäitejuht Priit Pedajas ja kunstnik oli Riina Degtjarenko.

On tunne, et Lutsepa viimase aja suurima rolli sündimise üks oluline põhjus on see, et tema assistenti mängib Uku Uusberg. See kahemehesaag, millest, küll teiste sõnadega, rääkis ka Reet Neimar.

Ma jään ikka hätta, kui teatris miski nii hea on, et tavalist häädust suurelt ületab. Ain Lutsepp on hea näitleja ja kirjutajad on tema headuse peale oma sõnad ette ära kulutanud. Tahan öelda, et nüüd, kui mees on taas saanud oma headust vääriva osa, see on tulnud tema juurde, on ta veel parem, kui me kõik arvata julgesime.

Ja üks mis kindel — Lutsepp ei oleks nii hea, kui tema partner laval ei oleks Uku Uusberg. Kes Rothko jõulisuse kõrvalt märgata ja vaadata maldab, näeb Uusbergi assistendi kohalolu. See, kuidas ta kuulab ja vaatab ja on selles ateljees kohal, väärib omaette lugu. Ja igal oraatoril on vaja teda inspireerivat kuulajat, ka Rothkole, et särada.

Nagu “Amadeus”, nii on ka “Punane” näidend, mille tekst on intellektuaalne, seda ei ole kerge lugeda ja seda on veel raskem esitada nii, et saaks aru, et oleks valus ja mõistetav.

Hea on hea ajast hoolimata

Mõni päev tagasi laulis Tõnis Mägi Pärnu kontserdimajas Hortus Musicuse virtuoosidega. See kokkusaamine oli hästi õnnelik. Pidigi olema, sest pillimehed andsid ennast tingimusteta muusikale.

XII sajandi laulud kõlavad XXI sajandil, olid head siis ja head nüüd. Tõnis Mägi laulud omakorda, esitatuna vanadel meistrite mängitud pillidel, oleksid XII sajandil ilmselt sama head olnud. Kokkuvõtvalt oli kogu kontsert džäss, akadeemikud improviseerisid ja see oli kordumatu.

Oh, ja see kõik on Eesti kultuur ühes kuus — ostke endale (K)kahemehesaag, kui te mind ei usu.

Peter Shafferi “Amadeus” 
- Lavastaja Andres Lepik. 
- Muusikaline kujundus helilooja Alo Põldmäe, Mozarti ja Salieri muusika. 
- Kunstnikutöö ja kostüümikavandid Maarja Meeru Vanemuisest. 
- Peaosades Indrek Sammul ja Martin Mill. 
- Esietendus 24. septembril Viljandi teatris Ugala.
John Logani “Punane” 
- Lavastaja Priit Pedajas. 
- Kunstnik Riina Degtjarenko. 
- Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg. 
- Esietendus Draamateatris 25. septembril.
Jarek Kasari ja Uku Uusbergi ooper “Katuselt” 
- Helilooja Jarek Kasar. 
- Lavastaja Uku Uusberg. 
- Kunstnik Jan Tomson. 
- Mängivad Hannaliisa Uusma, Uku Uusberg, Jarek Kasar. 
- Esietendus 13. septembril Põhuteatris.