Kunstnik Terje Ojaver: õnnelikuks teeb, et suudan leppida olukordadega, mis paratamatult ees ja taagaga, mis on elatud elust
“Kõik tüdrukud on minu arvates Punamütsikesed ja need on muinasjutud, millega oleme üles kasvanud ja mis on meile loonud ilusaid unistusi, illusioone, suurekssaamise soovi,” ütleb kunstnik Terje Ojaver.
Skulptor Terje Ojaveri isiknäitus “Mis juhtus Punamütsikestega?” on avatud 2. märtsini Vaal galeriis Tallinnas. Näituse puhul vestlesid Terje Ojaveriga kuraatorid Eha Komissarov ja Rebeka Põldsam.
Kõigepealt rääkisime näituse erinevatest tõlgendustest, mille käigus kunstnik avas ka oma loomingu materiaalset protsessi.
Rebeka Põldsam (RP): Terje, palun, räägi sellest näitusest. Kui näitust tegid ja avasid, ütlesid, et see on küllaltki isiklik lugu. Kes on need Punamütsikesed? Ja millest see näitus on?
Terje Ojaver (TO): Ka sina oled Punamütsike, Eha, Kristi, Katrin on Punamütsikesed - see on meie lapsepõlv. Need on muinasjutud, millega oleme üles kasvanud ja mis on meile loonud ilusaid unistusi, illusioone, suurekssaamise soovi. Kõik tüdrukud on minu arvates Punamütsikesed.
Samamoodi aastate viisi kui olen oma kujusid loonud, pole ma selle peale mõelnud, et nad on muinasjutust pärit tegelased. Nad on ikka tänapäeva mina, minu suureks kasvanud, vanaemaks saanud mina-Punamütsike.
Loomulikult on selle tõukeks minu isiklik elu, frustratsioon, mingid kogemused. Aga ka üleüldine foon, kus naiste õigused ja kaitse on muutunud aktuaalseks. Olukord, kus naised tõstavad pead ja näitavad oma selgroogu, ei lase endid psüühiliselt ega füüsiliselt ahistada. Üleelusuurust hunti tehes tabas mind mõte, et mul on ju ligi 40 aastat tagasi tehtud oma esimene vahtkummist pea mulaaž, mis sinna sisse panna!
RP: Huvitav, et sa tõid välja, et naised näitavad selgroogu ja vankumatust, aga ometi tabas sind näitust tehes seljavalu. See mõjub nagu omaette metafoorina: selg jääb neist mägede nihutamisest haigeks.
TO: Jah, tõesti nii juhtus. Paar päeva peale avamist aga ründas üks koer nii rängalt oma perenaist, kes hiljem haiglas suri. Varem on juhtunud, et vaid pool aastat enne 9/11 kaksiktornide rünnakut tegin Kunstihoone galeriis suure, 16-meetrise siruulatusega tiibadega purilennukiga installatsiooni, kus lennuk oli justnagu galeriisse sisse sõitnud, liputades teisel pool seina saba... Arvaks ennast või meediumiks!
RP: Eha, palun, räägi, kuidas sina seda näitust loed.
Eha Komissarov (EK): See on lõputu teema, kuidas naise ja looma sidet omavahel tõlgendada. Mulle meeldib, et see kõik on siin kokku võetud üheks vägevaks jutustuseks. Keskmine tegelane on elajas-hunt ja mind väga huvitab, kuidas sa seda tegid? Teda on kõvasti kujundatud: kalossid on jalga pandud. Räägi, palun, kuidas selliseid loomi üldse tehakse? Kuidas sellist suurt mõjusat hunti välja mõeldakse?
TO: Ruum on suur, nii et ka kuju pidi olema suur. Tegin alguses muidugi kavandeid, ja selle konkreetse poosiga ma tegin lausa plastiliinist suure kavandi, et selle pealt kuju kuuekordistada ja sisemist karkassi ehitama hakata.
Eha Komissarov: Mis number kalossid on?
TO: Kalosse ma kahjuks ei leidnud, sain ainult 43 kummikud, mida lõikasin madalamaks. Tahtsin vähemalt 47 saada. Panin need esimese asjana raudkonstruktsioonile jalga, et seda paremini liigutada. Samas sain niisugust kabjalikkust ja koertel küüniste vahel on ju mustad nahkpadjad.
EK: Sa oled teinud karusnahkseid naisi, sulle meeldib looma ja naise kokku pandud võõrastus. Naine, keha, tükid - kas see on puhtalt kompositsiooni pärast või sa olid innustatud mingist ideest, kas sul oli mingi kogemus, mida sa jubedalt näidata tahtsid?
TO: See idee on kaunis üks-ühele mõistetav. Põhinimetaja on anda edasi ülimat tänamatust, julmust, allutamist, sadistlikku…
EK: Täiesti naise peksust kantud.
TO: Jah.
EK: Sa teadsid, mis asi see on.
Seda Punamütsikese kuju ma ei teinud omanäoliseks. Tavaliselt mul ei teki võõristust, kui kasutan oma nägu. Selle töö puhul läks mingi enesekaitse refleks tööle, et kasuta mannekeeni. Mul ei olnud selleks kohe julgust, et selle kauni pruntis huultega, kuigi muidu räsitud näoga mannekeeni, ära moonutada selliseks, nagu ta nüüd on. Siis ma lasin talle õmmelda perenaise ja naiselikkuse märgiks põlle, ja keebi ka.
RP: Mulle feministliku kuraatorina on naistevastase vägivalla kujutamine ise-enesest keeruline küsimus, aga sellel näitusel mul ei tekkinud vastureaktsioone, sest see kujund siin resoneerib jõuliselt ühiskondliku tegelikkusega. Minu silmis sõnastab see teos väga täpse ja otsese küsimuse igale vaatajale.
EK: Pean siinkohal välja tooma, et need Terje näoga naised pole selles installatsioonis naljakad - isegi kui nad varasemates kontekstides vahest on olnud. Neil on täiesti teine mõttemaailm kui sellel hundil. Minule see väga meeldib!
Vanemad inimesed jutustavad iseendast ja nende jaoks on kogu elu vägivald. Iga päev kaotad ühe hamba või veel midagi ja see on täiesti teine maailm. See on kindlasti teema, kuidas aeg käib sinust üle ja mingi peksev vanamees on tuti-pluti võrreldes sellega, mida sinu enda saatus ja aeg sinuga teevad.
TO: Mis puutub sinu ütlusse, et need varasemad tööd ei ole naljakad, siis tegelikult minu jaoks nendes küll on mingi traagika, aga ma katsun neid ikkagi võtta mingisuguse absurdi ja eneseirooniaga — kasvõi see kaamel või need esimesed kotiriidest tüdrukud. Ma ikka naeran enda üle neis. Mis mind üldse siin elus õnnelikuks teeb? See, et suudan leppida olukordadega, mis mul paratamatult ees on ja selle taagaga, mis on elatud elust.
EK: Koer mõjub ka väga võimsalt! Aga kas sa teadsid juba ammu, et koera ei tohi usaldada, et ta võib rünnata? Sul on ju ka päris kuri koer.
TO: Mul praegu on väga sõbralik koer, aga on olnud kuri koer ka. Mida ebastabiilsem ja vanem koer, seda hullem. Minu üks koer hammustas mul sõrme otsast tüki ära. Ta oli väga vana ja see juhtus tal võib-olla kogemata. Siis hakkasin teda siiski kartma, ei saanud enam koos elada.
Koer on ju kristlikus kultuuris abieluõnne ja truuduse sümbol.
RP: Kas sa räägiksid veel sellest, mis sind ajendab kunsti tegema ja käima tõmbab? Kindlasti on üheks käimatõmbajaks tähtajad, kas siis ise taotletud näituseaeg või kutse osaleda grupinäitusel, aga igal konkreetsel teosel on siiski oma impulss, kas pole? Kuidas see on ajas muutunud?
TO: Tegelikult, kui tagasi vaadata, siis ma olen kogu aeg kunsti teinud, aga ma pole olnud väga produktiivne. On olnud aastaid, kui teen tellimustöid, näiteks ühte monumenti, kus tuleb korraga olla oma teose produtsent, järelvalve, autorikaitse, raamatupidaja, kunstnik, jurist, kohtunik ja kõik muu. Siis ma olen endale põhjendanud, et ma ei pea iga aasta tegema personaalnäitust. Mul pole koguaeg nii palju inimestele öelda.
Iga sähvatus ei pea olema väga töömahuka protsessiga materjali viidud. Mul pole ju alati sõnumit ja mul pole tarvis ka väiksesse galeriisse kahe teose väljapanekut teha, millele veel mingit igavat kontseptsiooni juurde konstrueerida. Pigem siis vähem, harvem, aga paremini.
Ma olen alati kurb, kui räägitakse aastanäitustest kui mõttetutest üldnäitustest Kunstihoones, millega kuidagi vanakestele halastatakse, et saavad kord aastas osa võtta. Mul ongi hea meel, et saan ise peale maksmata ühe töö välja panna. Iroonia on selles asjas täitsa mõttetu. Las teevad kolleegid-kunstnikud, mis nad teevad!
Teine tegur on olnud Jüri Ojaver - kolleeg, konkurent - nagu ta ise ennast nimetab, üldiselt selline pidur ja jala taha panija, kes nõuab pidevat tähelepanu ja õlale patsutamist. Ma vaatan siis, et mis nüüd mina - ma olen ju marginaal, ma olen naine. Tema tehku! Möllaku! Vahepeal lappas siin iga aasta näituse-kaks. Kehitad õlgu ja ajad oma majapidamist edasi ja hoolitsed oma aia eest.
Aga praegu tunnen ma tegelikult aina rohkem tahtmist näitustel osaleda. Mulle õudselt meeldis, kui näituse avamisel tundsin suurt pingelangust, et sain “Elaja” kaelast ära - et ma vist ei loogi enam midagi. Aga siis ütleb Jaan Toomik televiisoris täpselt minu mõtteid, et sa peadki tegema selliseid töid, nagu see oleks su viimane. Õudselt kosutav oli seda kuulda!
