Maaelanik teenib linnas rohkem
“Tallinnas on paremad võimalused,” ütleb Raplamaal Kuimetsa külas elav Iiris Saluri selle kohta, miks ta on juba aastaid sõitnud iga päev 60 km kaugusele Tallinna tööle. “Rapla on poole lähemal, aga seal võiks tööl käia siis, kui ma elaks üksi ja mul ei oleks lapsi.”
Tallinnas makstav palk võimaldab üksi nelja last kasvataval naisel hakkama saada.
“Väikelinnade tähtsus tööandjana on väike,” tõdes ka üks Eesti maaelu arengu aruande koostajaid Veiko Sepp.
Veelgi enam. Ta väidab maksuameti andmetele tuginedes järgmist: “Maainimesel on kasulikum linnas töötada, kuna seal makstakse kõrgemat palka.”
Maalt linna tööle käivate inimeste puhul maksti mullu keskmiselt 36 500 krooni sotsiaalmaksu, maal töötavate ja elavate inimeste puhul aga vaid
26 100 kr.
Vahe on märkimisväärne – keskmine sissetulek moodustab maaelanikel vaid 71% linnatöökohtade omast. Suurim on erinevus Harjumaal, kus maal saadakse 59% linnapalgast ja väikseim Tartumaal (95%).
Viimsist käiakse tööl 132 omavalitsuses
Terviseametis töötav Saluri tunnistab, et kõige parem oleks, kui saaks kodukohas väärilise palgaga tööd teha, aga Kuimetsas on tööandjateks vaid kauplus, algkool, raamatukogu, kultuurimaja, paar põllumeest ja saekaater. Enamik inimesi käib tööl Raplas, Tallinnas või hoopis Soomes.
Tervelt 60% maaelanikest töötab linnades registreeritud tööandjate juures, toob maaelu arengu aruanne välja. 44% kõigist maa-asulatest (külad ja alevikud) ei ole registreeritud ühtegi tööandjat.
77% paikades ületab töökohta omavate elanike arv vähemalt kahekordselt kohaliku tööandja loodud töökohtade arvu.
Igas seitsmeteistkümnendas Eesti maa-asulas töötavad lausa kõik elanikud linnas.
Viljandimaal Valma külas Maremaa poes töötav Urve, kes ei taha oma perenime lehes avaldada, kinnitab ka, et maal on töökohtadest nappus.
Nende kandis eelkõige naistele sobivast tööst. Praegu on selliseid kohti kokku vaid kolm – poes, külamajas ja raamatukogus.
Ülejäänud sõidavad 22 km kaugusele Viljandisse, aga ka seal pole väga tööd saada, või poolesaja kilomeetri kaugusele Tartusse. Mehed on aga kas kalurid või käivad Soomes raha teenimas.
Maaelu arengu aruandest tuleb välja, et enamasti ei käi ühe valla inimesed tööl mitte ühes-kahes keskuslinnas, vaid palju rohkemates kohtades.
Kõige enam on Eestis selliseid valdasid, mille elanikel on kokku tööandjaid 40–59 omavalitsusüksuses. Ses osas on rekord Viimsi valla käes, mille elanike töökohad asuvad kuni 132 omavalitsusüksuses.
“Olen õnnelik, et mul on kodu lähedal töö, hoian sellest kümne küünega kinni,” ütleb Maremaa poemüüja. Ta on varem ka linnas tööl käinud.
Võtmeküsimus on kõvakattega teed
“Linnas on odav söök, juba seetõttu tasub ära,” vaeb naine plusse ja miinuseid. Sõidu peale kulub aga palju aega ja raha. “Linnas võib palgavahe olla, aga kodu lähedal on hea,” on tal oma eelistus olemas.
Maal elamise võlusid hindab kõrgelt ka Saluri, kes 15 aastat Tallinnas tööl käinud.
“Hea on olla nädalavahetusel linnakärast eemal. Ma ei taha linna korterisse kolida,” räägib ta. “Meie kandis on põllud haritud, nii on mul ilus koju sõita.”
Ka maaülikooli koostatud Eesti maaelu arengu aruanne kinnitab, et maal elavad ja linnas töötavad inimesed hindavad kõrgelt maal olevat elukeskkonda.
Maale tullakse puhkama, linnulaulu kuulama, loodust nautima ja oma aiast õunu noppima.
Samas tõdetakse aruandes, et puhtalt maaline elulaad on Eestis juba pigem erandlik ja ei saa olla maapiirkondade arengu eelduseks ega ka eesmärgiks.
Selleks et inimesed jääksid või tuleksid maale, on võtmeküsimus kõvakattega teede võrgustiku tihendamine. Lisaks hea mobiilside ja interneti kättesaadavus üle kogu riigi.
Arenenud riikide kogemus näitab, et maapiirkondade taassünni alus on paljudel juhtudel ei miski muu kui sisseränne linnadest.
Selle tulemusena toimuvad maal eluasemeturu muudatused, teisenevad hoiakud keskkonna suhtes, sünnivad aga ka uued kultuurilised väärtused nagu privaatsusootused ja mobiilsus.
Samas võivad tekkida mitmed uued probleemid, nagu näiteks maakasutust puudutavad poliitilised konfliktid, teravnenud klassiline vastandumine ja vanemate vähene lojaalsus maakoolide suhtes.
Kui 1990. aastal töötas põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkondades Eestis kokku 161 000 inimest, siis 2010. aastal vaid 24 000. Maaelanike hõivatus selles valdkonnas on langenud 56 protsendilt 12-le.
Juhtivale kohale maa-asulate elanike hõives on tõusnud töötlev tööstus (18,8%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus.
Maaelanikud töötasid mullu kokku 227 000 töökohal, mis moodustas kogu Eesti töökohtadest 32%. Neist 60% on linnades paiknevate ja vaid 40% maal paiknevate tööandjate loodud.
2004 maa-asulas (44% kõigist maa-asulatest) ei ole registreeritud ühtegi tööandjat.
3559 maa-asulas (77% kõigist) ületab töökohta omavate elanike arv vähemalt kahekordselt kohaliku tööandja loodud töökohtade arvu.
391 maa-asulas on tööandjad loonud rohkem töökohti, kui on samas vallas töökohti omavaid elanikke.
Ligi kümnendikus Eesti maa-asulatest on linlased hõivanud vähemalt 70% kõigist sealsetest töökohtadest. Üldjuhul töötavad maal ikka maaelanikud.
Allikas: maaelu arengu aruanne
