“Maahommikut” juhib hakkaja Madis Kimmel
Kuidas sinust sai “Maahommiku” saatejuht?
Ühel kaunil suvepäeval pakuti mulle võimalust tulla uue saatejuhi konkursile. Väikese mõttepausi järel otsustasin, et telemehe tee võiks päris põnev olla ning nõustusin.
Konkursi läbisin järelikult edukalt, sest 21. juunil teatati pidulikult, et pärast pikki vaidlusi osutusin mina õnnelikuks väljavalituks. Mõni tund pärast selle teate saamist võtsin käepigistusega vastu ajakirjanduse bakalaureuse kraadi. Nii võib öelda, et kuigi 21. juuni on meie riigile ajaloos üsna must päev, jääb see mulle meelde positiivselt ja eredalt.
Milline on su varasem kokkupuude maateemadega?
Ma ei tea, kustmaalt algab oluline kokkupuude, kuid maal käinud ja mõnda asja ikka näinud olen. Kuigi vanaema juures lõpetati loomade pidamine enne minu sündi ära, olen siiski laudas käinud ja nii-öelda lauta mänginud.
Päriselt on kokkupuudet rohkem olnud kanadega, keda peeti teise vanaema juures. Suurimaks kokkupuuteks on ilmselt hoopis kartulid. Neid käin ikka igal aastal võtmas. Ühes kaunis talus Kesk-Eestis elavad mu vanemate suured sõbrad ja talupidajad ning igal aastal käime neile abiks, loomulikult saame sealt ka talvekartuli.
Muide, sel aastal ma päriselt põllule ei jõudnudki, millest mul on äärmiselt kahju. Oleks ikka võinud ka vagude vahel küürutada ja kartulikoti auga välja teenida. Siinkohal kasutan võimalust ja tervitan tubli töö tegijaid ning loomulikult kiidan talu traktorit, mis kunagi ei tööta nii, nagu ta peaks.
Mis kandi poiss oled, mida ja kus elus õppinud?
Olen sündinud ja kasvanud väikelinnas Paides – armas koht, oma murede ja rõõmudega. Väikelinna inimesed on teinekord palju rohkem kahe jalaga maa peal kui Tallinna või Tartu omad. Elanud, töötanud ja õppinud olen ka neis linnades. Keskkoolis käisin aga Paides ja hiljem õppisin pool semestrit Tallinnas, seejärel otsustasin tööelu mõneks ajaks pooleli jätta ja korraliku hariduse Tartu Ülikoolis omandada.
Õppisin seal ajakirjandust, ja juba praegu, mil kooli lõpust on möödas alla poole aasta, tahaks tagasi. Pole kaunimat kohta, kui seda on sügisene Tartu. Ülikooliajast jääb eredalt meelde meie väike ja armas instituut ning selle ebamugav astmeline auditoorium. Ebamugavad pingid panid ka kannatlikumad ja füüsiliselt võimekad tudengid ennast ületama. Ülikoolist jäi mulle meelde muudki peale pinkide, kuid peahoone auditooriumi 128 mäletavad ilmselt kõik seal loenguid kuulanud tudengid.
Milline on olnud su senine ajakirjanikukarjäär?
Suuremad kokkupuuted televisiooniga pärinevad ülikooliajast, kus läbisime ainet nimega reporteritöö. Aine raames pidime tegema peale raadio- ja lehelugude ka telereportaaže.
Eelkõige olen siiani olnud saatejuht raadios. Põhikoolis panime käima kooliraadio ning enne keskkooli tegin üksikuid saateid Järvamaa kohalikus raadiojaamas Kuma, seal sain oma esimesed ristsed otse-eetriga ja muidugi esimesed suured prohmakad. Las need olla seal minevikus. Loodetavasti õppisin neist nii mõndagi.
Keskkooli eelviimases klassis läbisin edukalt katsed ning pääsesin reporteriks-saatejuhiks Raadio 2s. Seal töötasin ka lõpuklassis, kus tegime koos Margus Kamlatiga laupäeviti saadet. Pärast keskkooli tegime Margusega ja Maris Uusnaga hommikuprogrammi “Silmad lahti!”. Väga meeldejääv, kuid unine aasta, sest – pagan võtaks – hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks.
Veel ühe suve tegin seal jaamas saateid ning alates 2011. aasta suvest alustasin tööd Vikerraadios, kus tegutsen edasi ka praegu ning loodetavasti tulevikuski. Eriline au on olla Eesti parima raadio kollektiivi liige.
Mis on maa-ajakirjanikuks olemises toredat ja mis on probleemid? Miks enamik noori tahab saada kultuuri-, mitte põllumajandusajakirjanikuks?
Sellest kultuuriajakirjanikuks tungimisest ei ole ma üldse aru saanud. Nii et see küsimus painab mind ennastki – miks meil kultuurireporteritest uputab ning miks on põud majandus- ja poliitreporterite seas. Võib-olla on see mingi hirm osavalt ja keeruliselt rääkivate inimeste ees. Kuid keegi peab ju ka edaspidi selgitama, mis asi see arusaamatu ESM ikkagi on.
Ennast ma küll majandus- või poliitikareporteriks ei pea, ent mulle meeldivad keerulised teemad ja väljakutsed. Seepärast võtsin vastu ka “Maahommiku” saate, et areneda ja laiendada oma silmaringi. Pigem ongi oluline vastu võtta väljakutseid ja neid endale aeg-ajalt seada. Muidu jääd arengus toppama ja avastad, et kümne aasta möödudes teed ikka veel lugusid kunstinäitustest, kus räägid purki topitud ekskremendist. Mitte et neid teha ei võiks. Võib ikka, aga siinjuures ei maksa unustada, et on ka tähtsamaid probleeme ja teemasid.
Kuivõrd hästi on sinu arvates maaelu praegu kajastatud eri kanalites?
Kvantiteedi kohta võiks ju öelda, et on kah. Probleem on pigem kvaliteedis, seda võiks rohkem olla. Mitte üksnes maaelu kajastavates lugudes, vaid igal pool ajakirjanduses. Tihtipeale poogitakse meil ajakirjanduse nime külge ka asjadele, mis tegelikult on sulaselge lavastus ja meelelahutus ning ajakirjanduslik käsitlus seejuures vaid vorm, millel puudub reaalne side ajakirjandusega.
Teisalt on mul siiralt hea meel selle üle, et masu tingimustes oli Maaleht ainus väljaanne, mis oma tiraaži suurendas.
Nii et vast siis paraneb see maaelu kajastus, kuid ilmselt sellele saab parema vastuse inimestelt, kes ise maal elavad ehk maakatelt. “Maakat” ei pea ma siinjuures sõimusõnaks, vaid mõisteks, mis tähistab kõige õigemat eestlast – tublit ja töökat, kes ei löö risti ette raskuste ees ning ulatab käe ka abivajajatele. Selliseid inimesi loodame ka rohkesti “Maahommiku” saates kohata.
